KULTUURIBIIT | Kreeka helilooja Phivos-Angelos Kolliase playlist

Tänase kultuuribiidi muusika valis Põlvamaal Ahja alevikus Kullaaugul muusikaresidentuuris viibiv kreeklane Phivos-Angelos Kollias, kes näitab sel nädalavahetusel kohaspetsiifilist heliinstallatiooni.

Põlvamaal Ahjal asuv Kullaaugu filmimuusika residentuur toob tipptasemel heliloojad välja oma harjumuspärasest keskkonnast ja saadab nad rohelusse. Maikuus on Kullaaugul kreekane dr Phivos-Angelos Kollias. Kohapeal on kogetav tema loodav kohaspetsiifiline heliinstallatsioon. Kolmanda Kullaaugu residendi loometöö vilju saab nautida 31. mail Põlvamaal Ahjal Kullaaugu talus. Kreeklasest resident näitab kohaspetsiifilist heliinstallatiooni ning tutvustab enda töömetoodikat ja loomeprotsessi. Installatsioon on avatud veel 1. ja 2. juunil vahemikus kl 14–18.

Kullaaugu filmimuusika residentuuri on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.

Oma muusikavaliku kohta ütleb Phivos-Angelos Kollias nii (kuulata saab ka siit):

„Kui alustan tööd uue projektiga, koostan nimekirja muusikast, mida kuulan projekti kallal töötades korduvalt. Nendest lugudest saavad inspiratsiooni satelliidid, mis ringlevad vaimsete planeetide trajektooridel kogu projekti kujunemisprotsessi ajal. Uus looming moodustub aeglaselt ja orgaaniliselt lugude gravitatsiooniväljast eraldudes. Olenevalt sellest, milline on loomeperiood, milles ma parasjagu olen – kas metsikult eksperimentaalne, internetifarss või videomängu partituur – on need playlist’id väga erinevad nii žanri kui ka energia poolest.

Kullaaugu muusikaresidentuuris tegelen hetkel mobiilide ümberkujundamisega loomingulisteks muusikainstrumentideks, luues sel viisil interaktiivsed muusikapaigaldusseadmed. Eelnevat silmas pidades jagan teiega oma praegust inspiratsiooniloendit, mida olen tasakaalustanud paladega, mis annavad edasi ka mu muusikamaitset üldiselt.“

Iannis Xenakis, „Jonchaies“

Kreeka kaasaegse klassikalise muusika helilooja Iannis Xenakise looming ja muusikaline mõtlemine on avaldanud mulle suurt mõju. Jonchaies on üks minu lemmikuid, tema muusika ühendab uuenduslikkuse sügava tunnetusega. Ma armastan selles loos äärmusliku määral kõlavaid energiaplahvatusi ning mulle avaldab muljet, kuidas orkester muutub ühtseks tervikuks ja laguneb järgmisel hetkel üksikute elementide pilvedeks.

Mike Patton / Fantômas , „04/16/05 – Saturday“

Mike Patton on üks minu olulisemaid mõjutajaid mitmel põhjusel. Ta hääl võimaldab laulda eksperimentaalsest džässist (nt John Zorn) ooperilaadse muusikani (nt Monto Canne),eksperimentaalsest rokist ja metalist (Faith No More, Mr. Bungle) kuni elektroakustilise muusikani (tētēma). Inspireeriv on ka Pattoni isik. Saanud kuulsaks bändiga Faith No More, ehitas ta pidutsemise asemel oma kõikide kummaliste ja mittekommertslike tegemiste jaoks üles plaadifirma, mille alt sõlmis lepingud kõikide veidrate artistidega kelle otsa ta komistas.

Beethoveni „32 variatsiooni“ c-moll

See teos näitab justkui järjestikku mitut sündmuse täpset kirjeldust, mida jutustab iga kord teine vaatleja. Nii muutub iga kord kirjelduse tunnetus. Võib öelda, et see on muusikaline vaste Raymond Queneau raamatule „Stiiliharjutused“, mille jutustaja jutustab 99 korda sama üheleheküljelist lugu erinevatel viisidel.

Radiohead, „Everything in Its Right Place“

Radioheadilt on mitu lugu, mille ma siia nimekirja paneksin. Nende tasakaal rokkmuusika, alternatiivroki, popi ja eksperimentaalse elektroonika vahel on inspireerinud põlvkondi. Selle loo puhul meeldib mulle, et näiliselt lihtne lugu koosneb rohketest detailidest.

Marco Beltrami, „It Hears You“ (filmist „A Quiet Place“)

Heliloojana hindan selle filmi originaalsust ning pinget, mis põhineb tegelaste püüdlustel ilma ühegi helita ellu jääda. Teisalt on muusika filmis väga laetud. Mulle meeldib, et keskne teema on lihtsalt korduv muster, mille intensiivsus suureneb.

Charles Mingus, „Moanin“

Mingus oli fenomenaalne bassimees. Mulle meeldib, kuidas ta džässile lähenes, arvestades, et ta ise pidas ennast eelkõige klassikalise muusika heliloojaks. Selles loos armastan ma energiat baritonsaksofonis ja seda kuidas ostinaato tuleb jälle ja jälle ja vasardab kõrvus.

Fausto Romitelli, „An Index of Metals“

„An Index of Metals“ on kui meisterlik sild uue kaasaegse muusika roki ja elektroonilise muusika vahel. Ma nõustun tema sooviga ühendada klassikalist muusikat ja muusikat, mida elitarist nimetaks „popiks“. Pean lugu loojatest, kes trotsivad ka klassifikatsioone ning hoopis püüavad neid orgaaniliselt ühtlustada.

Igorrr & Ruby My Dear, „grill“

Näide „ADHD“ muusikast. See tükk (mille ta lõi koos Ruby My Deariga) on üks tema selle lähenemisviisi näiteid. See algab pseudoklassikaline teosena, muutudes kiiresti elektrooniliseks ning hüpates provokatiivselt žanrilt žanrile.

Phoneme Gothik, „Eprom“

Tooksin välja selle teose energia, mind inspireerib kuidas on kasutatud bassi. See on sirgjooneline, paljude kordustega, ja ükski hetk ei kõla enam kordagi samamoodi. Tehniliselt inspireerib mind tema oskus mitte kõike kokku segada, vaid hoopis hakkida nii, et igal järgmisel hetkel kaob kõik eelnev.

Knocked Loose, „Suffocate“

Hetkel üks õelamaid ja originaalsemaid metalcore’i gruppe, mida nõrganärvilistele ei soovitaks. Panin nad ka nimekirja, sest nad andsid just välja oma viimase albumi, mida Kullaaugu metsades ja rabades sörkides kuulan.

Igor Stravinski, „Le Sacre du Printemps“

Viimasena (kuid kindlasti mitte vähemolulisena) on Igor Stravinski „Le Sacre du Printemps“ üks peamisi põhjusi, miks unistasin teismelisena klassikalise muusika heliloojaks saamisest. Ta rikkus paljusid reegleid ja tavasid, kuid tema lahendused imekombel toimivad.