Raul ja Carlos Ukareda: kui kitarristil pole sõnavara, siis ta rääkida ei saa

Isa ja poeg, bluusi südames hoidvad muusikud Raul ja Carlos Ukareda tõdevad, et improviseerimiseks on vaja harjutada, et olla vajalikul momendil spontaanne.

Eesti bluusimaastikul aastakümneid tegutsenud Raul Ukareda (53) on praeguseks üle viie aasta jaganud lava poja Carlosega (23). Tänavu suvelgi astuvad nad koos üles kontsertidel, kus on rohkelt kantri ja bluusi hõngu – Carlos akustilisel ja Raul elektrilisel kitarril.

Kuigi kodus neid palju koos musitseerimas ei kuule, tõdes Raul, et just pojaga koos musitseerides on ta muusikuna arenenud ning üksteise mõistmine laval tekib neil poolelt noodilt. Suhe kitarrimänguga on isal ja pojal erinev: Carlos on läbinud muusikakooliõppe, Raul on iseõppija, kelle mängukeel on intuitiivne. Siiski ühendab neid uskumus, et spontaansus pillimängus tugineb vilumusel: laval improvisatsiooni ja spontaansuse saavutamiseks ei piisa juhusest, vaid järjepidev harjutamine loob vilumuse ja kindlustunde, mille pinnalt laval hetkes luua.