KOLUMN | Jürgen Rooste: jälle need natsitrallid ehk Kuidas Helmed Leninit ahvivad

Martinhelmelik „ausus“ pole muud kui julgus öelda seda, mida sülg suhu toob

Iseenesest ei ole EKRE pereheitmises midagi kummalist. Ka Leninile meeldis lõhestada ja lömastada (jagada ja valitseda) ning teha seda uuesti ja uuesti: mida väiksema killuga/meeskonnaga ta jätkas, mida enam võimalikke konkurente elimineeris, seda enam promos ta oma tiiba kui „enamlasi“.

Isegi kui menševikke tundus olevat mingil hetkel palju rohkem, said enamlased otsad enda kätte. Lõputu enesekindlus, enesemüümine, mitte kunagi vabandamine, valede salgamine jne viib ikka lõpuks võimule.