Vilja Kiisler: riik on ohus. Parimad lahkuvad. Kaja Kallas, miks te vaikite? Ja Hanno Pevkur?

„Midagi ei ole teha, oleme olukorras, kus minu töö on viia ellu valitsuse poliitikaid, ja selleks et ma saaksin nendest asjadest rääkida, pean ma oma ametist lahkuma.“ Need Kusti Salmi sõnad näitavad, kui valesti on asjad Eesti riigi iseseisva kaitsevõimega. Kui paneme siia juurde kaitseväe juhataja Martin Heremi lahkumise, joonistab välja lohutu pilt: inimesed, kelle südameasi on Eesti riigi kaitsmine, ei saa seda teha võimul oleva valitsuse pärast.

Salmi sõnad on südantlõhestavad eelkõige selle pärast, et need on öeldud täie väärikusega, ilma igasuguse enesehaletsuseta, kaastunde nupule vajutamata, oma meeskonda siiralt tunnustades ja kurvas teadmises, et tippametnikuna ei ole võimalik oma ülesandeid täita, sest riigikaitse rahastamise otsused on poliitilised. See on kohutav olukord: teada, mida on vaja teha, osata seda teha – ja seda mitte võida. Vallata parimat võimalikku infot olukorra kohta, milles me oleme; teada, et tegelikult valitsuse liikmed (vist?) mõistavad – aga ometi ei tee ise ega lase teistel teha.

Olukorra olemuslik õudus seisneb selles, et kaalul on ei rohkem ega vähem kui absoluutselt kõik: Eesti riigi püsimajäämine kurja Venemaa kõrval. Kui oma riiki enam ei ole, siis ei ole mõtet ju mitte millelgi: kõik erakondlikud rübelemised ja võimuvõitlused tunduvad äkki tühised. Inimeste elu ja töö, alles oma eneseteostuslikku elu alguses seisvate noorte inimeste unistused purunevad. Okupatsiooniaega mäletavad inimesed teavad liigagi hästi, mida karta. Lootusetuse aja mälestused on veres ja kontides. Mõte, et see kõik võib naasta, võtab eluisu.

Kusti Salm ja Martin Herem teavad liigagi täpselt, mis on kaalul. Nad teavad liigagi hästi, et Eesti kaitsevõime oluline osa on võime ise vastu hakata ja vastu pidada, kuni NATO vihmavari meie kohal avaneb. Nad teavad täpselt, mida on vaja, et seda suuta. Ja nad näevad liigagi hästi, et praegu ei ole see võimalik. Venemaa relvastab end palju kiiremini kui meie, me ei suuda sammu pidada. Nad on sellest rääkinud mitu korda, mõlemad. Lahtise tekstiga, rahulikult, argumenteeritult, kedagi solvamata, isegi poliitikuid kritiseerimata. Ja sellistel meestel laseb Eesti riik minna.

Kui me end kaitsta ei suuda, siis on kõik läinud

Ma saan tõesti aru, et Kaja Kallasel ei ole kerge. Ma ei heida talle sekundikski ette soovi võtta vastu Euroopas vastu mõni kõrge ametikoht, kus ta saab oma parimaid võimeid, oskusi ja kogemusi realiseerida paremini kui Eesti peaministrina. Olen kindel, et kui Kallas on kord läinud, siis mäletatakse tema peaministriaega hea sõnaga, hoolimata sellest, kui palju on teda kritiseeritud. Ta on ajanud õiget asja – paremini väljaspool Eestit, vähem õnnestunult kodus.

Aga ühte ma ei mõista. Seda, kuidas ta ei mõista põhilist. Seda, et kui Eesti ennast sõjas Venemaaga kaitsta ei suuda, siis on kõik läinud. Eelarve tasakaal, limonaadimaks, automaks, kõik see muu pudi-padi, mille peale on kulunud nii kohutavalt palju närve ja energiat, see kõik muutub tühiseks. Üleilmselt areenil esinev Kallas mõistab kõike. Kodus... Siin tekib õudust äratav kognitiivne dissonants, mis jooksutab juhtme kokku ja paneb südame nii valutama, nii et hingata on raske.

Muidugi, kõike ei otsusta peaminister üksi. Valitsus koosneb trobikonnast ministritest, igaühel oma vastutusala. Valitsusse kuulub kolm erakonda ja igaüks kisub ise suunda, puhub jutumulli oma valijatele. Suurt hulka inimesi ei huvita üldse, mis poliitikud räägivad, majandussurutis sunnib paljusid leibkondi keskenduma ainult sellele, kuidas ära toita iseoma ja oma lähedaste pea. Ja see on ka põhjus, miks on 1,6 miljardit laskemoona ostmiseks nii kuratlikult raske välja käia. Tõesti, see ei ole raha, mida riigieelarvest „leida“ saaks, mille saaks kusagilt kokku kärpida. Ma tõesti ei tahaks Kaja Kallase nahas olla, mul on temast kahju. See ei ole sugugi üksnes tema süü, kus me omadega oleme.

Ent ometi: see ei peaks olema nii, et Eesti riigi teenimisele ja kaitsmisele pühendunud inimesed peavad oma ameti jätma selle pärast, et võida otse välja öelda, mis on puudu meie hädavajalikust kaitsevõimest. Et Eesti riik lasebki neil minna koos kõigi kogemuste ja teadmistega, et neid lihtsalt ei olegi vaja, sest nad ütlevad ebameeldivat tõtt. Kaitseminister Hanno Pevkur, kus on teie kommentaar? See on teie valdkond, mis kaotas Martin Heremi ja kaotab nüüd Kusti Salmi. Miks te vait olete? Mida on teil enda õigustuseks öelda? Kaja Kallas, miks teie vaikite? Teist kumbki pole isegi öelnud elementaarseid tänusõnu Kusti Salmile tehtud töö eest, loomulikult tuleb need öelda avalikult. Riik on ohus, parimad lahkuvad. Süda lõhkeb.