Kui vaadata lavastuse „Emajõe sünd“ pilte, siis taust mängib siin võimsat rolli. Kunstnik Kaljo Põllu ürgsed ugrimugri metsatintod 70ndate aastate keskpaigast ning 1980ndate algusest saavad väärikalt välja mängitud ja püüavad ka fotograafi tähelepanu. Seega - uuslavastust vaadates saab mõelda ennast hoopis kunstisaali. Mis teoseid siis laval näeb?
13. juunil esietendus Tartus Lodjakojas multimeediateos „Emajõe sünd“, mida tegijad ise nimetavad mütopoeetiliseks oratooriumiks. Teose esitamiseks valmis Tartus Emajõe-äärse Lodjakoja laevaehitussaali unikaalne, jõele avaneva vaatega etenduskeskkond. See keskkond hakkab erilist rolli mängima siis, kui etenduse ajal uksed avatakse ning korraga saab virtuaalsest virrvarrist reaalsus.
Teoses põimuvad loodus- ja inimhääled kaasaegse muusika, loodusfilmi, animatsiooni ja lavalise liikumisega. Lisaks lauljatele ja muusikutele on laval kolm tantsijat Ingmar Jõela juhendamisel, Andres Mähar ning peaosas ehk Emajõe rollis Iris Oja, kelle esitatu toetab muusikalist ja visuaalset narratiivi. Tekstina on kasutatud rahvaluulet ja mitmete eesti luuletajate loomingut.
Visuaalselt on „Emajõe sünd“ justkui loodusdokumentaal, mis jälgib Emajõge lättelt suudmeni – Pühajärvest Peipsini – nii läbi ajaloo kui ka nelja aastaaja.
Loodusfilmile lisanduvad animatsioonid Kaljo Põllu graafiliste lehtede ainetel kogumikest „Kalivägi“ ja „Kodalased“. Viimastest veidi ka lähemalt.
