Taevane masinavärk | MUBA klassikalise muusika suuna koolilõpetajad mängivad solistidena sümfooniaorkestri ees
MUBA klassikalise muusika suuna koolilõpetajatel, andekatel noortel muusikutel, on erakordne võimalus kool lõpetada sellisel erilisel ja uhkel moel. Mängida solistina sümfooniaorkestri ees. Lõpetab MUBA 2. lend!
Ärevus. Suur lava. Esialgu veel hulk tühje toole ja noodipulte, nagu lubadus. Lubadus haarata kaasa võimsale ja dramaatilisele teekonnale. Katta enda elu korraks kinni maagilise helikangaga. Publiku viimased repliigid ja köhatused. Ja siis see viimane, maagiline ootuspaus. Vaikus enne kunsti! Kehad vakatavad ja sulavad üheks suureks ootuseks…
Sümfooniaorkestri ees esinemine on klassikalise muusiku jaoks nagu jõudmine Olümposele.
See on kirjeldamatu tunne, vastutus ja inspiratsioon jutustada oma pilliga publikule dramaatilist lugu nii, et sa ei ole laval üksi või väikese ansambliga, vaid sinu selja taga istub 70-80 kaasamängivat, kaasamõtlevat, kaasa helisevat muusikut. See on taevane masinavärk!
Igapäevase tööga lihvib orkester nii kõlailu kui inimsuhteid. Töö orkestris, sellise suure masinavärgi toimimine on ka mitmete juhtimisõpiku inspiratsiooniks. Iga pill teab siin, mida talt oodatakse. Sa ei mängi lihtsalt noote, vaid paigutad mängitu keerukasse helikangasse ehk pead arvestama, kohanduma, sobituma kõigi oma kolleegidega.
MUBA klassikalise muusika suuna koolilõpetajatel, andekatel noortel muusikutel, on erakordne võimalus kool lõpetada sellisel erilisel ja uhkel moel. Mängida solistina sümfooniaorkestri ees.
Mida aga õpetab see niinimetud koosmäng? Reet Käärik, MUBA klassikalise muusika õppejuht, muusik
Vana ütluse järgi on lapse kasvatamiseks vaja tervet küla. Kuna sellist küla on tänapäeval vähestel, võiks öelda, et lapse ja noore kasvatamiseks on vaja tervet orkestrit. Ja mitte ainult lapse kasvatamiseks – koosmängu läbi õpivad ka täiskasvanud.
Orkester on koosmängu üks keerukamaid vorme. Orkester ei ole kunagi nii hea kui tema kõige osavam mängija, kuid samuti mitte nii halb kui tema kõige kogenematum mängija. Tegelikult on orkester on kogukond, kus osavamad juhendavad ja nõustavad kogenematumaid, julgustavad oma vaprusega proovima ja lõpuks ületama iseennast. See on hea näide sellest, milliste maagiliste saavutusteni inimesed koos suudavad jõuda. Ka algajad muusikahuvilised saavad mõne noodiga moodustada terveid teoseid. Üksikute mängijatena ei oleks see mitte kuidagi võimalik. Kui on ühine eesmärk, viivad kõigi sammud kohale. Väike vääratus ei loe, kui teised toetavad.
Orkester pakub mõõtmatult palju muudki. See õpetab kuulama. Oma hääl on oluline, kuid mitte tähtsam kui teiste hääl. Soovitud rütm ja harmoonia saavutatakse ainult siis, kui kõik kuulavad üksteist. Ja ka vaikus on jõud.
Koosmäng tuletab meelde erinevate ülesannete olulisust. Ilma näiliselt lihtsa vundamendita ei saa luua keerulist harmooniat või meisterlikku meloodiat. Seetõttu ei tohi kellegi panust alahinnata ega halvustada.
Orkestrimäng õpetab vastutust ja üksteise austamist. Kohal ollakse õigeks ajaks ja ettevalmistatult, pill hääles ja noodid kaasas.
Koosmäng kasvatab ka enesekindlust. Alguses raske, võib-olla isegi võimatuna tundunud muusikaline fragment muutub lõpuks harmooniaks.
Miski tõeliselt väärtuslik elus ei tule iseenesest. Orkestris mängimine kasvatab töö ja harjutamise olulisust ja on mitmel moel tervislik ühiskondlik vastand tänapäeva individuaalsele hoiakule, kus elult otsitakse üha enam ainult kiiret ja lihtsat rahuldust.
Ja mis kõige parem: kunagi ei ole liiga hilja alustada orkestris mängimist!
MUBA 2. lend on valmis ja alustab väljalendu. Nendest kolmkümmend üheksa on klassikalise muusika suuna lõpetajat. Kolmkümmend üheksa noort elujõust pakatavat talenti!Kõhklemata ja kõigile julgustuseks võib öelda, et nad on väga heal professionaalsel tasemel, innustunud ja andekad. Just nemad on need kes ühel päeval mängivad ERSOs või vallutavad maailmalavasid oma töökuse, andekuse ja karismaga. Suurepärased näited on meie oma vilistlased viiuldaja Hans Christian Aavik, tšellist Marcel Johannes Kits, oboemängija Ingely Laiv-Järvi jt.
Aga mida mõtlevad-tunnevad mõned neist Olümposele minejad ise…?
Otto Nõmm, klassikaline flööt, gümnaasiumi õpe:
„Ma hakkasin flööti õppima viie ja poole aastaselt kui oma pillimeistrist isa töökojas istudes sain endale pihku ühe flöödi huuliku. Sain sealt kohe hääle kätte ja teatasin tähtsalt isale, et tahan hakata flööti õppima. Olen väga õnnelik, et saan esitada galakontserdil Poulanci flöödisonaati, kuna minu arvates on tegu ühe kihvtima flööditeosega, mille kolmas osa on väga efektne tänu oma kiirele iseloomule ja lühikesele kestvusele. Enne lavale minekut veedan vähemalt 15 minutit vaikuses ja seda võimalusel omaette, mõeldes ilusale muusikale, mida peatselt esitan ja saadan ka palved ning tänu Jumalale. Mul on olnud meeletult suur rõõm teha oma koolis koostööd kaasõpilaste ehk kolleegide ja õpetajatega, kellelt olen õppinud rohkem kui oleksin osanud loota.“ räägib Otto.
„Pärast MUBA lõpetamist soovin ma minna edasi õppima Tallinna Muusika- ja Teatriakadeemiasse. Kindlasti soovin ka õppida ja täiendada end välismaal. Õnneks on minu kool ja kõik mu õpetajad aidanud mul teha selleks kõik, et see võimalik oleks.
Loodan, et publik saab minu esitusest hea tunde ja mõnusa adrenaliini laksu!“ ütleb Otto lõpetuseks
Darja Kisseljova, klassikaline klaver, MUBA kutseõpe: “Olen klaverit mänginud juba 13 aastat. Klaver on minu jaoks kui sõber kellega ma olen koos üles kasvanud. Olen jaganud klaveriga nii rõõme kui ka muresid ja meil on veel pikk tee ees. Klaveri kaudu saan jutustada lugusid ilma sõnu kasutamata ja puudutada teiste inimeste südameid. Võimalus näha oma klaverimängu kaudu teiste silmis kirjeldamatut imetlust, rõõmu, vaimustust ja rõõmu pisaraid on ainulaadne ning hindamatu tunne, mida olen õnnistatud kogema.
Enne esinemist eelistan olla vaikne ja mitte liiga palju rääkida, et hoida oma emotsioone. Võtan rahulikult paar minutit enda häälestamiseks, sest neid emotsioone läheb mul laval esinemise ajal vaja. Palvetan, hingan rahulikult välja ja lähen lavale naeratusega.“ ütleb Darja.
„Miks peaks publik tulema kuulama klassikasuuna lõpetajate galakontserti üldse? Sest seal näeb säravaid noori, kes suhtuvad oma töösse kirglikult ja panevad sellesse oma hinge. Nad püüdlevad oma eesmärkide poole ja tõstavad kaotusest hoolimata taas pead ning lähevad läbi ebaõnnestumiste edasi. „ muigab Darja. „Galakontsert on suurepärane võimalus kuulata lõpetajate tulemusi kõigi nende õppeaastate jooksul.“
Tallinna Muusika- ja Balletikooli selle õppeaasta klassikalise muusika õppesuuna Olümpos paistab - 18. juunil MUBA Suures saalis lööb kõik see ilu helisema, haarates kaasa nii publiku kui orkestri enda.
