Sven Mikser: Kaja Kallase tööstiil peab muutuma. Ta ei saa olla pelgalt solist

Kaja Kallase nimetamine Euroopa Liidu välispoliitikajuhi kandidaadiks on Eesti poliitikaajaloos erakordne sündmus.

Esialgu on mõistagi tegemist alles vahefinišiga ja oluline tõehetk saabub siis, kui komisjoni presidendi kandidaat Ursula von der Leyen astub oma programmikõnega Euroopa Parlamendi ette. Komisjonile kuulub küll teatavasti Euroopa Liidu seadusandliku algatuse ainuõigus, kuid parlament on kaasseadusandja ja von der Leyeni „koalitsioonipartnerid“ – sotsiaaldemokraadid ja liberaalid – tahavad enne presidendikandidaadi poolt hääletamist kuulda siduvaid lubadusi paljude nende jaoks oluliste algatuste osas. Kui Euroopa Parlament annab von der Leyenile volituse teiseks ametiajaks, tuleb Kallasel saada toetus väliskomisjonilt. Kindlasti küsitakse sellel kuulamisel mitmeid keerulisi küsimusi, kuid ma olen üsna veendunud, et tema kandidatuur leiaks enamuse toetuse.

Palju on kõneldud sellest, et Kallase kodumaine populaarusus jääb tema rahvusvahelisest mainest tublisti maha. See ei ole iseenesest haruldane fenomen – meenutagem kasvõi Tony Blairi, Sanna Marinit või Mette Fredrikseni. Samuti on kriitikud öelnud, et Kallase rahvusvaheline renomee ei põhine tema ainulaadsetel või üdini originaalsetel ideedel ja et kõike seda, mida Kallas Putini-Venemaa kohta on arvanud, on enne teda rääkinud näiteks endised Eesti peaministrid Mart Laar ja Andrus Ansip, presidendid Toomas Hendrik Ilves ja Kersti Kaljulaid ja paljud-paljud teised idaeurooplased. Ka see, et need seisukohad täna Lääne-Euroopas varasemast enam resoneeruvad, ei ole niivõrd Kallase teene, kuivõrd Putini agressiooni vältimatu tagajärg. Teiselt poolt on Kallas kogu sõja vältel olnud maailma meedias silmapaistev ja telegeeniline kõneisik ning seda viisil, mis on jätnud varju pea kõik sarnaseid mõtteid väljendavad kolleegid Baltikumist, Poolast ja mujaltki.