Toomas Alatalu: oma kõlblikkuse minetanud ätid ja vähetuntud kutid

USA-d on alati peetud esindusdemokraatia lipulaevaks, ehkki rahva osalus peavaliku tegemisest ehk presidendivalimistest on olnud vahel isegi vaid vähemuse (1996.a. 49%) ponnistuseks. 2020.aastal oli see suhteliselt hea – 66%, aktiivsus, mis jääb siiski selgelt alla näiteks prantslaste osavõtule oma presidendivalimistest – 77% (2017.a.) ja 74% (2022.a.).

Arvud said toodud seepärast, et neljapäeval, 27. juunil peetud valimisteledebatt USA praeguse presidendi Joe Bideni ning eelmise presidendi ja tänase kandidaadi Donald Trumpi vahel põrmustas vaatlejate üldise arvamuse kohaselt suuresti senist ettekujutust kõrgpoliitikast kui säärasest. Kui nüüd peaks 5. novembril ilmnema, et käimasoleva etenduse lõpp ei huvita pettunud ameeriklasi, s.t. osalus valimistest kahaneb, tuleb ladvikul kiires korras välja mõelda midagi uut poliitilise süsteemi elushoidmiseks.

Täpselt sama probleemiga maadeldakse Euroopas, kus Prantsusmaa tänane tipp pakkus kaheksa aastat tagasi välja oma lahenduse, ent äsjased Europarlamendi valimised seal kinnitasid, et see ei tööta. See saab homme-ülehomme veelkordset ülekinnitust.

Häda on selles, et USA presidendivalimiskampaania üks tipphetkedest ja Prantsusmaa erakorralised parlamendivalimised toimuvad üheaegselt ja seejuures kõige ebamugavamal ajal – mõlemad riigid osalevad käimaolevas maailmasõjas, kus enda nõrkuste paljastamine on lihtsalt rumalus. Paraku seda tehakse ja kõrvalseisjana saab öelda – tehakse teadlikult. Ometi on mõlemad riigid sõjas oma poole liidrid – üks maailma mastaabis, teine Euroopas. Tänu kaasalööjate arvukusele on selge, et teiste valitsuste ponnistused korvavad kahe suure vead, ent neil on rängad tagajärjed ja mitte ainult Ukrainas ja Palestiinas.

Täna on veel vara tõdeda, millal teise maailmasõja järgne lääne poliitsüsteem, täpsemalt selle otsustusprotsess kinni jooksis, ent ühe termini kasutus selgitab palju. Nimelt fikseeriti külma sõja (kapitalistlike ja NSVL juhitud sotsialismileeri vastasseis 1946-91) võidu vaimustuses 1993.a. ilmutatud Kopenhaageni kriteeriumites nii vajadus valimiste regulaarsuseks kui ka võimu roteerumiseks. Mõistagi tähendab viimane n.ö. kordamööda võimul olemist. Läks aga nii, et suuremad võitjad leidsid varsti, et on igati normaalne jääda võimule pikemaks ajaks, saadi selgeks vajaliku häältekoguse kättesaamise nõksud ja juba 10 aastat hiljem ei mainitud roteerumist kusagil.

Nüüd on käes selle tagajärgede helpimine. Küsigem – kas oli ikka tark valida USA 2020.a. presidendikandidaadiks mees, kes oli 1973. aastast peale olnud mõjukas senaator, erinevate komisjonide esimees, aastatel 2009-17 asepresident ehk siis Joe Biden? Kas tõesti peab üks mees istuma kõigil ülesmineva poliittrepi astmetel? Istuski, aga täna 81-aastaselt on ta selgelt vananenud ja osalise töövõimega mees.

Igal juhul olid USA vabariiklaste ladvik 8 aastat tagasi targem, kui leppis n.ö. kõrvalt ehk ärimaailmast poliitikasse hüpanud Donald Trumpi oma kandidaadiks nimetama. Täna on ta 78 ehk siis pole äsjast teledebatti näinuna raske ette kujutada, mismoodi ta võiks välja näha Bideni vanuse-presidendina. Seda tänases maailmas! USA – kuhu te olete jõudnud?

Paraku on väliselt kõik veel nagu korras. Osalusprotsendi toomine ülal polnud juhus - kuigi lüüasaamine teledebatis oli ilmne, jätkab Biden nö. võidukursil sörkimist osariikides ja ekraanil nähtavad kaadrid kinnitavad, et tal toetajaid jagub. Tegemist on siiski klassikalise pildiga hästikujundatud nn. esindusdemokraatiast: igas osariigis on oma veendunud demokraadid ja veendunud vabariiklased, keda raudse järjekindlusega kutsutakse iga kahe aasta tagant üles näitama oma lojaalsust parteikandidaatidele kohalikel ja üleriigilistel valimistel. Seda kooskäimist võetakse kui püha rituaali ja vaid üksikutel juhtudel jääb säärane ühisetendus toimumata, kui ilmneb, et mõni kandidaat kohalikele ei meeldi. Aga kohalikke suvepäevalisi ei huvita eriti ka see, mis mujal maailmas toimub.

Prantsusmaa arvude selgitamiseks seda, et seal üritati niigi, seejuures ka Europarlamendis käiku läinud koostööd/võimu jagamist parem- ja vasakpoolsete (sotsialistid) vahel lahendada nende poliitilise ühinemisega noore (toona 38) liidri Emmanuel Macroni lipu all (2016: liikumine En Marche ehk marsil).

2017.a. valimistel see toimis, ent juba järgmistel parlamendivalimistel tuli tagasilöök. Prantsuse ladviku tugev külg aga on selles, et hakati julgelt edutama noori – Macroni viimane valik ehk Prantsuse tänane peaminister Gabriel Attal on 35-aastane.

Võimuladviku käitumisest inspireeritud paremäärmuslased vastasid sellele veel võimsamalt – nende võimalik kandidaat peaministri kohale on 29-aastane Jordan Bardella. Küsitlused tõotavad võitu viimasele ja saab tõesti olema huvitav, millise jälje võib jätta ajalukku noorsand, kelle tegusid suures poliitikas on raske ette kujutada. Tõsi, Prantsusmaal jääb esikõneleja roll presidendile, ent kas ka esiotsustaja oma?

Sestap söandaks tõdeda, et pole suurt mõtet süüvida kahe äti äsjastesse targutustesse, sest see tühipaljas ärplemine jätkub kuni 5. novembrini välja. Peaasi, et Washingtonist tuleb selle ajani normaalseid otsuseid.

Küll aga peaks meid täna tõsiselt huvitama Prantsusmaa tulevik. Muuhulgas ka see, milliseks kujunevad Euroopa Liidu välispoliitika koordineerija, 47-aastase sarmika Kaja Kallase suhted temast paarkümmend aastat nooremate Prantsuse enesekindlate noormeestega.