Me eksleme maailma rajus. Sõjavarjus loodud kunst: Geislingen 1944 – Tartu 2024

Tartu Ülikooli kunstimuuseumis avatud näitus „Me eksleme maailma rajus. Geislingen 1944 – Tartu 2024″ teeb nii tagasivaate ajalukku kui ka pöörab pilgu kaasaega ehk Tartus varjupaiga leidnud Ukraina kunstnikele.

2024. aastal möödub 80 aastast suurpõgenemisest, mil oma kodudest olid sunnitud lahkuma hinnanguliselt 80 000 eestlast. Sõja lõpuks oli Saksamaal ajutise või püsiva pelgupaiga leidnud umbes 50 000 eestlast. Suurim pagulaslaager kujunes Geislingeni linna, kuhu koondusidki peamiselt eestlased.

Erineval ajal jõudsid Geislingeni ka kolm väga eriilmelist Tartuga seotud kunstnikku: Endel Kõks, Hans Tsirk ja Agathe Veeber. Näitus teeb sissevaate Tartus õppinud kolme kunstniku argiellu ja loomingusse. Tegeletakse küsimusega, mis tähendust kannab kunst ja looming võõras kultuuriruumis ajal, mil kodumaa on sõja küüsis. Eksponeeritud on nii kunstilooming, arhiivmaterjalid kui ka kunstnike isiklikud lood.

Paraku on Euroopa ka täna olukorras, kus paljud rahvad peavad sõja eest varju otsima. Näitus tutvustab ka Tartus elavaid ja töötavaid Ukraina kunstnikke, näiteks Viktoria Berezinat ja Anna Ryazanovat.

Järgneva kolme eesti päritolu kunstniku eluloos mängis Geislingen suurt rolli:

ENDEL KÕKS (1912 Tartu, Eesti – 1983 Örebro, Rootsi)

Endel Kõks õppis kunstikool Pallase maaliklassis aastatel 1934–1940, mil temast kujunes üks säravamaid kunstnikke oma põlvkonnas. Kunstikriitikas ristiti ta koos kaasõpilaste Elmar Kitse ja Lepo Mikkoga Tartu kolmikuks, kelles nähti moodsa kunsti eestkõnelejaid. Peagi aga läks sõprade tee sõja tõttu lahku.

1944. aastal mobiliseeriti Endel Kõks Saksa sõjaväkke. Juba sama aasta augustis suunati ta rindele, kus ta sai haavata ja viidi Danzigi lähedal asuvasse laatsaretti. Kodumaale polnud võimalik enam naasta ja Kõks asus kohe pärast sõda koos abikaasa Erikaga elama Geislingeni pagulaslaagrisse. Seal sai Kõksist eestlaste kunstielu üks juhte. Ta oli Eesti Kujutavkunstnike Keskuse esimees kuni 1947. aastani, samuti juhendas ta maali- ja joonistamiskursusi ning korraldas kunstinäitusi.

Saksamaal oli Kõksi loomingus valdav monotüüpia (õlivärvitrükk paberil), seda eelkõige lõuendite puuduse tõttu. Võrreldes varasema perioodiga ei toonud Geislingen tema loomingusse eriti palju uusi teemasid ning paguluses viibimist võib välja lugeda vaid üksikutest nukratest inimfiguuridest. Saksamaal elades avanes Kõksil võimalus näha moodsa kunsti klassikat Euroopa muuseumide kogudest, mis ajendasid teda ennastki otsima kunstis uusi vormi- ja värvikeeli.

1950. aastal kolis Endel Kõks Rootsi, kus ta sai mõne aja pärast elukoha ja ateljee Örebros. Rootsiski tegeles ta kirglikult eestlaste kunsti- ja kultuurielu organiseerimisega. Ta hoidis ennast kogu aeg kursis kaasaegse kunstiga ning ammutas ikka ja jälle inspiratsiooni oma rohketelt reisidelt. Eesti kunstilukku on Kõksi looming jäänud kui vabaduse ja moodsa kunsti tähis.

HANS TSIRK (1899 Karula, Eesti – 1987 East Hartford, Connecticut, USA)

Valgamaalt Karulast pärit Hans Tsirki seovad Tartuga õpingud ülikooli arstiteaduskonnas aastatel 1920–1925. Seejärel töötas ta arstina Tallinnas Nõmmel 1944. aasta septembrini, mil lahkus siit koos perega Danzigisse.

Geislingeni pagulaslaagrisse jõudis Tsirk 1945. aastal ja viibis seal aastani 1951. Geislingenis sai ta jätkata oma põhitööd arstina, aga samal ajal tegutses ka kunstnikuna. Kunstihuvi ja -anne olid avaldunud juba nooruses, kuid Tsirk lükkas selle aastateks oma elust kõrvale, valides arstikutse. Alles 1938. aastal alustas ta põhjalikumalt joonistamisega.

Iseõppijana, kaasteeliste toel ja uute muljete mõjul arenes Tsirk kiiresti omanäoliseks kunstnikuks. Arstitöö kõrvalt aega näpistades ja pidevalt katsetades leidis ta endale iseloomuliku laadi söega joonistades. Oma osa mängis seejuures ka praktilisus – materjali kättesaadavus ning võimalus töö katkestada, et seda siis sobival hetkel jätkata.

Tsirk osales oma joonistustega juba esimesel kunstinäitusel Geislingenis 1945. aasta detsembris. Tema söejoonistustele on omane väljendusrikkus, jõulisus ja melanhoolsed motiivid, milles võib näha keeruliste aegade vastukaja.

Inimesena oli Hans Tsirk vägagi optimistlik ja tegus. 1951. aastal sai ta loa asuda elama USAsse, kus ta töötas täiendeksamite tegemise järel psühhiaatrina 1969. aastani, tegeledes ikka ka kunstiga ja osaledes aktiivselt näitustel.

AGATHE VEEBER (1901 Tallinn, Eesti – 1988 New York, USA)

Tallinnas sündinud, elanud ja töötanud Agathe Veeberit seob Tartuga ennekõike 1933–1938 õpinguaeg Pallases, mille ta lõpetas graafikuna. Pallase esimese lennu lõpetas ka tema abikaasa Kuno Veeber, kes aga suri varakult, nii et Agathe Veeber jäi 27-aastaselt leseks.

1944. aasta Tallinna märtsipommitamises kaotas Agathe Veeber oma ema ja koduateljee. See oligi ilmselt tõukeks lahkuda kodumaalt ja sõita 1944. aasta kevadel Viini ennast täiendama. Teise maailmasõja järel elas Agathe Veeber pikemalt Saksamaal Wiesbadeni pagulaslaagris ning seejärel Geislingenis aastatel 1946–1949.

Geislingenis andis Veeber kunstitunde ja tegeles ka graafikaga, kuigi puudus oli paljust, sealhulgas heast paberist ning oma ruumis. Siiski leidis ta kohalike kunstnike abil võimalusi graafikapresse kasutada. Sügavtrükitehnika ehk kuivnõela kõrval kasutas Veeber sel ajal ka rohkelt kivitrükki ehk litograafiat. Veeber jätkas võõrsil mustvalge graafikaga, mille tehnilist meisterlikkust ning tundejõudu oli esile tõstetud juba kodumaal. Lihtsatest motiividest on aimata nukrust ning rohkem varje kui valgust.

1949. aastal emigreerus Veeber USAsse. Ta elas ja töötas New Yorgis, sai seal graafikute ühingu liikmeks ning esitles oma töid paljudel näitustel. 2021. aastal annetas Agathe Veeberi töid Tartu Ülikoolile Henno Lattik, kelle pere oli samuti elanud Geislingenis ning kelle vanemad aitasid hiljem Kanadas Veeberil oma loomingut müüa.

Näitus kuulub Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 lisaprogrammi.