Edith Sepp: Eesti filmis peitub meie majanduse nurruv mootor. Kas riik ikka suudab seda näha?

Uus valitsus toob ühe oma prioriteedina välja soovi pöörata Eesti majandus kasvule ja tugevdada konkurentsivõimet. Kas meil on aga nutikust panustada seejuures ka valdkonda, mis ehk esmapilgul ei tundu klassikaline majandussektor, kuid milles ometi peitub tohutu potentsiaal?

Mõned päevad tagasi saabus minu postkasti kiri noorelt, kes lõpetas kevadel South Walesi ülikooli visuaalefektide ja liikumisgraafika (motion graphics) erialal. Ta kirjutas: „Olen 3D-spetsialist, kes soovib oma oskusi arendada professionaalses keskkonnas. Mulle meeldib tegeleda visuaalefektide erinevate aspektidega, keskendudes peamiselt keskkondade loomisele ja stiliseeritud animatsioonile. Otsin võimalust töötada koos andekate inimestega ja suurendada oma teadmisi selles valdkonnas.“

See kiri tekitas minus kahetisi tundeid. Ühest küljest ma tean, et Eestis on temasuguseid spetsialiste väga vaja, me vajame andekaid ja teotahtelisi noori. Kuid samal ajal ei ole meil kindlust, et riik suudab näha filmivaldkonna võimalusi. Noortel spetsialistidel on parem leida töövõimalusi väljaspool Eestit, aga see ei peaks nii olema.