Osad ohvitserid ei kiirusta lahinguväljalt langenud sõdurite äratoomisega, et statistikas liiga järske jõnkse mitte tekitada, mis võib kõrgemal pool tekitada n-ö ebatervet uudishimu toimunu põhjuste kohta. Ei ole vist vaja lisada, mis juhtub surnukehaga 30-kraadideses kuumuses, kui see päevade kaupa maapinnal on…
Märkimisväärse teksti kirjutas muidu vägagi kremlimeelne z-blogija „Voenkor Kotenjok“. Tema sõnul edeneb pealetung väga vaevaliselt ja ka see vähene edu tulevat väga suurte kaotuste hinnaga. Bolgija sõnul olevat peamine põhjus selles, et sellisel kujul rünnates kannavad nad väga suuri kaotusi elavjõus ja lihtsalt ei ole kellegagi rünnata. Kaotused olevat tingitud soovist enne aasta lõppu iga hinna eest võimalikult palju maad okupeerida, sest siis tulevat suure tõenäosusega mingil kujul rahuleping. Pärast seda on Ukrainale jäänud territooriumid Venemaa jaoks lõplikult läinud.
Peamiselt eksvangidest moodustatud Štorm-üksuste komandörid olevat Voenkor Kotenjoki sõnul loobunud evakuatsiooni korraldamisest, sest kergelt haavatud jõudvat niigi omal jalal tagalasse, aga raskelt haavatutega nad ei tegele. Z-blogija sõnul on ülisuurte kaotuste tõttu kujunenud olukord, kus Štorm-üksuste roodukomandörid ei tunne oma roodu sõdureid, sest suurte kaotuste tõttu muutub see väga kiirelt.
