Suri kunstnik Lembit Sarapuu
Meie seast lahkus 93-aastasena Eesti kunstnike liidu auliige, maalikunstnik Lembit Sarapuu.
"Kõrges vanuses, vaid paar päeva enne 94. sünnipäeva lahkus meie hulgast maalikunstnik Lembit Sarapuu, legend nii kunstniku kui ka inimesena, on kirjas kunstnike liidu järelehüüdes.
Hoolimata aastatel 1955–1961 omandatud maalialasest kõrgharidusest Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI) oli Sarapuu heas mõttes metsik autor, kes ei hoolinud liiga palju ei heast maitsest ega erinevate ajastute kunstitrendidest, mis tema pikale eluteele sattusid. Ometigi jäävad tema kunstniku teekonnast maha vähemalt kaks perioodi, kus tema looming siinse kunstiajaloo kontekstis on eriliselt aktuaalne. Kuuludes esimesse Stalini surma järel ERKI lõpetanud kunstnike põlvkonna hulka, nn Tallinna koolkonda (Enn Põldroos, Olav Maran, Henn Roode jt), pakkus tema looming ühe võimaliku pagemisteena sotsrealismi kanoonilisest haardest strateegilise naivismi: lihtsustatud ja taotluslikult kohmaka pildikeele ja lihtsad motiivid (aktid, portreed, maastikud, linnavaated). Olles innustunud nii hiliskeskaja kunstist kui ka naivismist, on tema tolle perioodi tuntuim maal „Suplevad neitsid“ (1966) ühteagu lihtne, õrn ja sensuaalne. Sarapuu haldas 1960. aastatel ka kuulsat Avatud Ateljeed Tallinna Kunstihoone teisel korrusel, mis lisaks võimalusele akti maalida, oli ka oluline kunstnike kokkusaamise ja intellektuaalse suhtlemise paik.
1980. aastatel, sattus aga mastaapseid hüperseksuaalseid mütoloogilisi stseene maalima hakanud Sarapuu looming mõnetigi ootamatult Eesti kunstivälja tulipunkti. Need sageli ka eesti mütoloogiast tõukuvad („Läänemere sünd“ (1987), „Kalevipoeg ja saareneiu“ (1987), „Kalevipoeg allmaailmas“ (1988) jt) ja allegoorilised teosed („Tõde ja vale“ (1984), „Ehituskunst ja tarbekunst“ (1986) jt) sobitusid ühtviisi hästi nii 1980. aastate uusmütoloogilise transavangardi ja metsiku neoekspressionismiga, üldiste postmodernsete tendentsidega kunstiväljal, mis Eesti kontekstis vastandusid eelmise põlvkonna distantseeritud estetismile kui ka toonaste poliitiliste iseseisvumisprotsesside eufooriaga.
Sarapuu on olnud aastatel 1961–1964 Tallinna 18. keskkooli kunsti- ja joonestusõpetaja ning aastakese (1981–1982) ka Tallinna Pedagoogilise Instituudi maaliõppejõud, kuid enamuse oma elust töötas 1967. aastal Eesti Kunstnike Liidu liikmeks võetud Sarapuu vabakutselisena.
Näitustel hakkas ta osalema juba üliõpilasena ning 1965. aastal jõudis ka esimese isiknäituseni, mis toimus koos Olav Maraniga Tallinna Kunstihoone galeriis (toonases Kunstisalongis). 2022. aastal toimus KUMU kunstimuuseumis Lembit Sarapuu loomingu mastaapseim ülevaatenäitus pealkirjaga „Lembit Sarapuu. Tegelikkus ja tõelisus“ (kuraator Anders Härm), mis võttis kokku kunstniku üle kuuekümne aasta väldanud loometee.
Sarapuu teosed kuuluvad mitmetesse erakollektsioonidesse ja muuseumidesse ning teda on autasustatud Kristjan Raua nimelise kunstipreemiaga (1988, 2022), Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga (1996), Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (2001) ja Konrad Mäe preemia ja medaliga (2010). Abielust skulptor Ellen Kolkiga on Sarapuul kaks poega Aurelius ja Hermes, kellest viimane on samuti maalikunstnik.
