Bändi bassimees Jaan Jaanson iseloomustab kollektiivi originaalmuusikat kui AOR-i ehk album/adult-oriented rock’i. „Meie missiooniks on elus hoida ning edendada bluusi, rokki ja kantrimuusikat – kas siis ajatute hittide või kaasaegse värske loomingu näol,“ ütleb Jaanson. Esinedes Philly Joe’s Tallinna majabändina on South of Savoy omandanud rikkaliku muusikarepertuaari, mis hõlmab bluusi, roots rock’i, kantri- ja soulmuusikat, 1960. aastatest kaasaegse muusikani välja. Äsja salvestati kümne originaallooga debüütalbumi, mis ilmub oktoobri lõpus.

28. augustil paneb kollektiiv punkti selle suve kitarrikolmapäevale Wambolas (Allveelaeva T4, 10415 Tallinn). „Tähistame suve lõppu, vaadates tagasi bändi tegevusaastale – esitame valiku parimaid palasid, mida oleme erinevate ürituste raames sel aastal esitanud, räägime lugusid ja naudime ühte augustikuu viimast päikeseloojangut Noblessneri kai peal,“ ütleb kitarrist August Skjoldby.

Iga bändi liige valis kaks lugu.

Lynyrd Skynyrd „Free Bird“ (valis Jaan Jaanson)

Deklaratsioon sellest, kuidas oleme hingelt vabad kui linnud ja ei saa iialgi muuks muutuda. Lugu lõpeb täiesti absurdse neljaminutilise kitarrisoologa/egotripiga, mis seda sõnumit veel justkui alla kriipsutab.

Frank Sinatra „You And The Night And The Music“ (valis Jaan Jaanson)

Ansambli torusektsioon paneb siin terve loo võimsalt svingima. Album „Ring A Ding Ding“ oli Sinatra esimene album oma plaadifirma alt. Arvata võib, et Sinatra jaoks see oli moment, kus sai toimetada oma parema äranägemise järgi hoolimata plaadifirma arvamustest. Kuldne ajastu muusikas – stuudios lindistati live-sessioonides. Muusikute, heliloojate ja arranžeerijate oskused olid kõrgel tasemel ja said välja paista parimal moel.

The Rolling Stones „Gimme Shelter“ (valis Krista Tiitinen)

The Rolling Stones on sünonüümne sõnadega rock’n’roll. Bänd, kes on kõlanud minu plaadimängijas sellest ajast peale, kui olin vaid põlvekõrgune. Põhja keeratud kitarrivõimendid, julge ja vabandamatu suhtumine ning Mick Jaggeri ületamatu karisma ja lavaline olek on need, mis defineerivad sõnapaari rock’n’roll.

„Gimme Shelter“ on ideaalne näide sellest, mida see bänd esindab.

Melody Gardot „Once I Was Loved“ (valis Krista Tiitinen)

2015. aastal lasi Melody Gardot välja albumi, kus ta liikus oma varasemast jazz-pop-stiilist palju tumedama ja sügavama tooni peale, millega ühendas elemente nii soul-, r&b- kui ka gospelmuusikast. Kuigi terve albumi helipilt koos Gardot’ sügava ja võimsa vokaali ning lüürikaga haaras mind täielikult endasse, ei ole ükski laul mind liigutanud nii kui plaadi viimane lugu „Once I Was Loved“.

Janis Ian „Stars“ (valis Oskar Malleus)

Morn, südantlõhestav ja kaunis ballaad, mis kirjeldab enamuse artistide ja muusikute elukäiku. Janis, kes ise oli alles 14aastane, kui lõi läbi oma esimese singliga „Society’s Child“, on ainuõige inimene, kes oleks võinud sellise laulu kirjutada.

Igatsev akustiline kitarr, tema õrn hääl, kaunis luule ning haavatavus teevad minu jaoks sellest palast tõelise meistriteose laulukirjutamises. Pole veel kordagi suutnud seda laulu kuulata, ilma et see poleks võtnud silma märjaks.

Alloleval lingil on kogu South of Savoy kultuuribiidi muusikavalik:

Billie Eilish „What Was I Made For?“ (valis Oskar Malleus)

Oma teise valikuga jätkan sarnasel melanhoolsel, kuid lootusrikkal lainel.

Artist, kelle loominguga ei ole ma just kõige rohkem kursis, on suutnud tabada selle looga täpselt sedasama, mida tegi Janis Ian oma lauluga 50 aastat varem.

Järjekordne tõestus, et heas laulukirjutamises ei ole tähtsad vormid ega harmooniline struktuur või muusikaline keerukus, vaid selle stiihia: need ebamäärased ja mõnusad, abstraktsed ja kõikehaaravad tunded, mida äratavad hinges helide kooskõlad ja üleminekud.

Mõistan täielikult tema fenomeni ning ootan huviga, kuhu ta artistina kasvab.

Thorbjørn Risager & Black Tornado „Navigation Blues“ (valis Jeremia Kangas)

Kellele ei meeldiks kerge shuffle? Andekad Taani naised ja mehed, kes kirjutavad ja mängivad oma muusikat täpselt nii, kuis mina sooviksin seda teha.

Kitarrisoolo on nii hea, et võiks arvata, et see on Jimmy Vaughan isiklikult. Soolo nii hea, et nad pidid neid lausa kaks tükki panema.

Roy Orbison „She’s a Mystery To Me“ (valis Jeremia Kangas)

Absoluutne lemmik. Laulukirjutus, helipilt, musikaalsus, emotsioon ja lüürika – perfektne.

Trummari vaatenurgast ka ideaalne näide sellest, et soolotrumm ei pea olema põhja keeratud, et tulla miksis esile. Ei ole lihtne teha karjääri viimasest albumist oma parim album ja sellega näitab Orbison, et on täielikus tipus.

Supertramp „Bloody Well Right“ (valis August Skjoldby)

Popmuusika ajaloos parim intro, mis on kirjutatud ja salvestatud – nii eepiliselt dünaamiline! See 1974. aastal välja antud lugu sisaldab väga palju erinevaid instrumente ja hiljem popmuusikas kasutusele võetud elemente. See lugu kiirgab minu meelest muhedast positiivsest emotsioonist, mis ei vea kunagi alt.

Bonnie Raitt „Angel from Montgomery“ (valis August Skjoldby)

Jagades melanhoolialembelisust koos Oskari valitud Janin Iani ja Krista valitud Melody Gardot’ looga, on minu üks lemmikartist Bonnie Raitt, kes 1974. aastal ilmutas albumi „Streetlights“ ning seal peal laulis kuulsaks John Prine’i kirjutatud loo „Angel from Montgomery“.

Laul räägib naisterahvast, kes tunneb end vanemana, kui ta on, ja olles tüdinenud enda igapäevaelust, soovib, et ilmuks ingel, kes viiks ta minema enda kodukohast, abielust ja praegusest elust. Kuigi loo tegelaseks on naisterahvas, siis tunnen, et selle looga saavad seostuda kõik inimesed, sest kõigil tekivad vahel kõhklused ja eksistentsiaalsed küsimused. 25aastane Bonnie Raitt haarab selle looga iga kuulaja täieliku tähelepanu ning tabab sõnumiga otse sihtmärki.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena