See tähendab, et riigi kulutused peavad Eesti majandusse ära mahtuma, kõik muud plaanid viivad tohutute probleemideni täpselt nagu end lõhki laenanud inimese puhul.

See tähendab, et tuleb kärpima hakata. Parempoolsete analüüs näitab, et kokkuhoiukohti jätkub. Näiteks peretoetused, mida makstakse nii abivajajale kui ka miljonärile, pensionite iga-aastane automaatne tõstmine, vanemahüvitise äärmiselt helde ülempiir. Eesti riik pakub tervet hulka teenuseid ja toetusi, milleks meil tegelikult raha ei ole.

Kärpimine ei saa piirduda sellega, et ministeeriumid tõmbavad oma halduskulusid kokku, ostavad vähem kohvi ja jätavad suvepäevad ära.