Anu Viltrop: kultuuripärandi säilimist peab eestlane oluliseks, kuid iseenesest mõistetavaks

Keeruline olukord riigis on jätnud muuseumid vaeslapse rolli. Vahendeid pole ka selleks, et kindlustada kultuuripärandi säilimine.

Eesti avaliku arvamuse meelisteemad on praegu maksutõusud ja julgeolek. Agressorriigi naabrina tuleb meil kahtlemata panustada heidutusele. Seetõttu on mõistetav, et relvastuse ja laskemoona soetamine on praegusel ajal meie riigi prioriteet.

Viimasel ajal on kombeks julgeolekuküsimusena käsitleda väga erinevaid eluvaldkondi. Oleme saanud kuulda ja lugeda, et haridus ja tervishoid on julgeolek. Pensionid on julgeolek. Nädalapäevad tagasi saime lugeda, et isegi sport taandub julgeolekuküsimuseks.

Tahtmata viidata, et miski eespool loetletust on ebaoluline, arvan siiski, et kui kõik on julgeolek, siis pole seda enam mitte miski.

Ometi ei ole mulle silma jäänud mõtteavaldusi, et ka kultuur on julgeolek – kuigi ehk on asi selles, et ma lihtsalt ei ole sattunud seda lugema. Saaksime ju viidata, et põhiseadus kahtepidi mõistmist ei anna: meie kohustus on kõikumatus usus ja vankumatus tahtes tagada kultuuri säilimine läbi aegade.

Oleme rahvana läbi käinud väga keerulisest ajalookatlast ning selge on, et soovime oma kultuuri ja kultuuripärandit õrnalt ja hellalt kaitsta (ja tegelikult lasta sel edasi areneda ja seda teadlikult ka arendada!).

Kui kõik on julgeolek, siis pole seda enam mitte miski.

Jäägu arvamusartikli veergudel detailsemalt defineerimata, mis imeloom kultuur täpselt on või mida põhiseaduses kultuuri all mõeldakse. Lisan vaid, et minu jaoks tähendab kultuur nii meie kogukondlikku ja ajaloolist mälu, kultuuripärandit, aga ka igapäevaseid sotsiaalseid suhteid ja norme, kuidas mõtleme, käitume ja oleme.

Kultuur tähendab ka püüdluseid ja katseid analüüsida, mõtestada ühiskonnas toimunut ja toimuvat. Seega on kultuuri ja kultuuripärandiga kummaline lugu: ta on ühtaegu nähtav, katsutav ja nähtamatu. Tarbime, loome ja elame kultuuri tihti, aga sõrme kultuurile hästi peale panna ei oskagi.

Muuseumi roll

Muuseumi ülesanne on koguda, hoida, säilitada ja uurida meie kultuuripärandit. Nüüdisaegsel muuseumil on ühiskonnas ka rohkem või vähem aktiivsem roll, et oma tegevuse abil mõtestada, mis ühiskonnas on toimunud ja toimumas. Hea muuseumiekspositsioon rändab minevikust olevikku ja tulevikku ning kutsub iga külastajat kaasa mõtlema ja juurdlema ühiskonnas oluliste küsimuste üle.

Norstati 2024. a uuringu järgi peab 94% eestlastest kultuuripärandi säilitamist järgmistele põlvedele oluliseks.

Uuringute kohaselt on muuseumidel Eestis suur usaldus ja toetus. Kultuuritarbimise uuring viitab, et viimase aasta jooksul on muuseume külastanud üle 43% küsitletutest. Pärandibaromeetri järgi usaldab muuseumide (ja raamatukogude ning arhiivide) rolli kultuuripärandi hoidmisel ja säilitamisel ligi 91% eestimaalastest. Norstati 2024. aastal valminud avaliku arvamuse uuringu järgi peab 94% eestlastest kultuuripärandi säilitamist järgmistele põlvedele oluliseks.

Seega tundub, et ühiskonnas ei ole suurt vaidlust selle üle, kas muuseumid ja kultuuripärand on olulised või mitte. Samas ei ole sellega seotud teemad kahetsusväärselt pea kunagi poliitilise agenda või avaliku arvamuse kaalukeeleks. Vahet pole ju, mis juhtub – näib, et kultuur, kultuuripärand ja muuseumid on ikka olemas ega kao kuhugi.

Ometigi on muuseumide ja teiste mäluasutuste tegemistes oluline roll selles, millisena ennast riigi ja ühiskonnana näeme, millist lugu iseendast loome, hoiame ja talletame.

Muuseumivaldkond kätkeb endas omajagu ülesandeid, mis tavapärase äriühingu loogikasse ei sobitu – näiteks seesama kultuuripärandi kogumine ja säilitamine või hoopiski uurimistöö. Seetõttu vajavad muuseumid ja muuseumitöötajad lisaks teenitavale omatulule riigi ja kohaliku omavalitsuse (rahalist) toetust ja tähelepanu.

Räägime rahast

Kultuuritöötajate (ning seega ka muuseumitöötajate) miinimumpalk tõusis viimati 2023. aasta alguses 1600 euroni brutos ning uut tõusu lähiajal oodata ilmselt pole, kuigi kõrgharidusega avaliku sektori töötaja keskmine palk küündib üle 2000 euro.

Käärid keskmise palga ja muuseumitöötaja miinimumpalga vahel muudkui kasvavad ning see teeb südamega panustava ja asjatundliku töötaja muuseumis hoidmise üha keerulisemaks. Rääkimata sellest, et kohalikele omavalitsustele kuuluvate muuseumide töötajate palgatase ei küüni pahatihti ligilähedalegi riikliku kultuuritöötaja miinimumpalgale.

2/3 muuseumikogudest on tingimustes, kus nende pikaajaline säilimine ei ole tagatud. Millal lahenduseni jõuame, ei ole praegu teada. Raha lihtsalt ei jagu.

Rahapuudusel on jäänud pausile suur plaan kindlustada kultuuripärandi säilimine. Juba 2018. aastal võttis riik eesmärgi ehitada ühised pärandihoidlad, et lahendada muuseumide ruumipuuduse probleemid ning tagada museaalide pikaajaliseks säilitamiseks vajalikud tingimused.

Praegu oleme olukorras, kus mitut muuseumi kimbutab ruumipuudus ning järjepidev kogumistegevus on seetõttu pärsitud. 2/3 muuseumikogudest on aga tingimustes, kus nende pikaajaline säilimine ei ole tagatud. Millal lahenduseni jõuame, ei ole praegu teada. Raha lihtsalt ei jagu.

Seega näib, et muuseumimaastikul ei ole viimasel ajal jagunud piisavat tähelepanu ei inimestele ega investeeringutele. Saades küll aru riigi keerulisest olukorrast ja sellest, et raha ei tule seina seest, tahan meenutada, et kuigi kultuur pole otsesõnu julgeolek, annab ajalooline ja praegu loodav kultuuripärand meile hingamisrütmi, südametunnistuse ja selgroo, mis annab meile meelerahu ja mõtlemisainet heal ajal ning pakub lohutust ja toetab kaitsetahet siis, kui aeg on keeruline.

Kuni riik taas reele saab, saab igaüks muuseumivaldkonda aidata hoogsasti muuseumeid külastades: muuseumid võtavad teid rõõmuga vastu, tutvustavad oma tegemisi ja saadud omatulu aitab hoida töös hädapäraseid tegemisi.