Vaiko Eplik ja Eliit, Jäääär ning Riste Sofie Käär annavad Noblessneri Valukojas suure ühise kontserdi

Jäääär ja Vaiko Eplik sobivad oma olemuselt ühele lavale. Tegemist on erinevate ajastute n-ö üllatusartistidega. Mõlema muusika oli artisti esilekerkimise aegu rabavalt uudne, värske, omapärane ja kõlas erinevalt sel ajal tehtud Eesti muusikast. See on kindlasti üks põhjuseid, miks nii Jäääär kui Vaiko Eplik saavutasid kiiresti edu ja said kuulsaks erinevate žanrite austajate seas. Seega pole ime, et nii Jäääär kui ka Vaiko Eplik said ruttu suurt meedia tähelepanu, neist kirjutati, neid näidati televisioonis, nende muusikat mängiti tihti raadios.

Nii Jäääär kui Eplik olid oma aja kontekstis intellektuaalne alternatiivmuusika. Mõlemaid iseloomustas mõningane romantistlik kallak, mis oli seotud rokkbändi nurgelisema lähenemisega. Väga iseloomulik nii Vaiko Eplikule kui Jäääärele on pedantlik lähenemine muusikale. Jäääär paistis ja paistab silma selle poolest, et nende lood on äärmiselt läbi mõeldud ja arranžeeritud, et tuua välja erinevate muusikute iseloomulikku mängustiili. Erinevad muusikud selles ansamblis on mänginud nii progressiivset rokki (Jaan Sööt) kui tänavafolki (Teet Velling). Kõik need erinevad taustad suudeti Jääääres kokku panna terviklikuks ja vaid Jäääärele iseloomulikuks stiiliks, kus oli lisaks folgile kantri ja blues’i mõjutusi. Sellist muusikat polnud keegi Eestis 1990ndate alguses veel teinud. Pole vale väita, et Jäääär tegi tollal akustilistel keelpillidel mängitud poppmuusikat. Kui enne neid oli akustilise kitarri ja muude taoliste instrumentide muusika Tõnu Tepandi stiilis kuulajalt pühendumust nõudev bardilaul või Kukerpillide ja Justamendi rahvalik tantsumuusika, siis Jäääär oli oma aja kontekstis enam-vähem erinevaid inimesi ühendav staadioniartist. Ansambli käilakuju ja enamike kuulsate lugude autor inBoil hängis teismelisena Tartu intellektuaalide seltskonnas – kuhu kuulusid luuletaja Jaan Isotamm (tuntud kui Johnny B. Isotamm), ajaloolane David Vseviov ja muusik ning poeet Aleksander Müller – ja nakatus seal nõukogudeaegsete, sisuliselt poolpõrandaaluste kultuuriinimeste mässuvaimuga. inBoil kasvas üles ja kujunes ajal, kui keelatud kirjandus levis trükimasinal kopeeritud omaväljaannetena – tuntud venekeelse väljendi samizdat kaudu. Sellise kirjanduse ja mõtete levitamisega tegelemine võis nõukogude ajal olla ohtlik, nagu näitab Johnny B. Isotamme juhtum, kes põrandaaluse noorteorganisatsiooni tegevuses osalemise pärast viibis kümme aastat Mordvas vangilaagrites ja asumisel. Tartu dissidentlike luuletajate ja kunstnike lugu pole siiamaani terviklikult kajastatud ja see väärib omaette dokumentaalfilmi tegemist. Tartule väga iseloomulik dissidentlik vaim ja passiivne vastupanu nõukogude võimule, kultuurile ja mentaliteedile kajastub ka inBoili muusikas. inBoilil on eriline anne kirjutada inimsuhetest laulutekste, milles jutustatava looga identifitseerivad ennast nii noored kui vanad kuulajad. Vanemad kuulajad vast mäletavad, et selliseid laulutekste nagu „Mind sa ei tea“, „Ma kaeban naiste peale nüüd“, „Jäljed“ või „Laul ennekuulmatust lahkusest“ polnud enne peavoolu poppmuusikas kõlanud. Neis lauludes kajastuvad nõukogudeaegse Tartu räämas Supilinnas peetud köögipeod. Samas olid sellised lood väga isiklikud ja jutustasid asjadest, mida iga tolleaegne inimene oli ühes või teises situatsioonis kogenud. Kohati oli1990ndate aastate alguses tunne, et Jäääär laulab keelatud asjadest, inimsuhete sellistest külgedest, millest polnud sel ajal viisakas rääkida. Isegi see, et Jääääre 1998. aasta album kandis nime „Tartu – väike puust linn“ tundus Eesti suuruselt teise linna ja mitme ülikooli asukoha puhul pühaduse rüvetamisena.

Vaiko Eplik on tuntud selle poolest, et kasutab oma muusikas erinevate ajastute instrumente ja tehnikat ning sulandab need kõlad oma loomingus millekski uueks ja vaid temale iseloomulikuks. Vaikole meeldib erinevate efektide ja instrumentidega eksperimenteerida ja ta on tuntud pillide, võimendite ja efektimasinate kogujana. Eplik on kirglik plaadikoguja, kel on huvi just obskuurse ja eksperimentaalse kallakuga muusika vastu. Lisaks sellele huvitab Vaikot nõukogude filmimuusika. Asi on selles, et filmimuusika oli Nõukogude Liidus see valdkond, kus riiklik ja kunstiline kontroll olid kõige nõrgemad, mistõttu oli just filmide heliribal autoritel ja muusikutel rohkem võimalusi erinevate instrumentide, efektide ja tehnoloogiatega eksperimenteerida kui meelelahutusmuusikas tavaks. Seetõttu tehti filmimuusikas esimesi julgeid katsetusi näiteks elektroonilise muusikaga. See n-ö retrosaund on Epliku muusikaline firmamärk. Plaadifirma Mortimer Snerd algataja ja omanikuna on Vaikol olnud suur vabadus teha muusikat, mida ta ise soovib. Hoolimata sellest, et Eplikku on inspireerinud 1960ndate ja 1970ndate lääne ja nõukogude muusika, on tema enda kirjutatud lood täiesti nüüdisaegsed. Erinevalt Jäääärest on Vaiko Epliku ja Eliidi kontsertmuusikas tähtsal kohal olnud improvisatsioon. Eliiti võib vaadata Eesti supergrupina, kus on erinevatel aegadel mänginud Riho Sibul, Raul Saaremets ja Jaan Pehk, kui ainult mõningaid nimesid nimetada. Eplikul on muusikaliselt lai haare, ta on esinenud koos Jäääärega, plaadistanud koos pianist Kristjan Randaluga ning kirjutanud filmimuusikat. Selline avatus ja sügavad teadmised muusika ning muusikategemise ajaloost on nähtavasti üks Eliidi populaarsuse võti. Hoolimata väga ebastandardsest lähenemisest helikeelele on Vaiko Eplik ja Eliit olnud esimesest albumist saadik äärmiselt edukad.

Jäääärel ja Eliidil on mitmeid kokkupuutepunkte. Kui Eplik on inspireeritud kõige muu kõrval nõukogude eksperimentaalsest muusikast, siis Jäääär on kaverdanud vene roki lugusid, näiteks tänasega Venemaal keelatud Mašina Vremenit. Jäääär on mänginud Vaiko Epliku lugu „Soorebased“ vene keeles, Eplik jälle osalenud Jääääre loos „Kosk“. Ka Eplik on Eliidiga lindistanud venekeelse loo. Seega pole Noblessneri kontserdi puhul tegemist teineteisele tundmatute artistidega.

Avemaria on uus nüüdisaegne alternatiivroki grupp, mille juured on nii riot girl’i protestimuusikas kui ka Eesti pungis. Avemaria on uus tase eestikeelses muusikas, näidates, et tänapäevastelgi teemadel saab eesti keeles laulda. Bändis teevad kaasa Eestis juba tähelepanu pälvinud alternatiivmuusikud. Avemaria muusikas ja sõnumites on feminismi ja protesti.

Kõike kokku võttes saab sellest kontserdist kindlasti suursündmus melomaanide jaoks, sest esinevad kolme põlvkonna Eesti muusika huvitavaimad artistid.

Piletid on müügil Piletitaskus.