30 AASTAT VENE VÄGEDE LAHKUMISEST | „Nii ei tohi, seltsimees marssal!“ Kas Vene nn tsiviilgarnisoni Eestisse jätmine oli paratamatus?

Vene vägede lahkumisega 1994. aasta augustis jõudis lõpule taasiseseisvumisprotsess. Kuni selle ajani oli Moskva teinud kõik endast oleneva, et jätta Eesti ja Läti oma mõjuorbiidile.

31. augustil möödub 30 aastat päevast, kui viimased Vene väed lahkusid Eesti ja Läti pinnalt. Sellega lõppes võõrvägede siin viibimine, mis sai alguse 1939. aasta septembris, kui Stalin sundis Baltimaadele jõuga peale baaside lepingud. Erand tehti Paldiski tuumaobjektile ja Lätis asunud Skrunda radaribaasile, mille demonteerimine võttis kauem aega. Leedust olid võõrväed välja viidud aasta varem, sest leedulased olid teinud Venemaale selleks suuri järeleandmisi, muu hulgas andnud kodakondsuse kõigile, kes olid Leedusse Nõukogude okupatsiooni ajal elama asunud.

Võõras vägi tundis ennast Eestis päris hästi ka pärast Eesti taasiseseisvumist. 1991. aasta 21. augusti seisuga oli Eesti territooriumil 570 sõjaväeobjekti, kus teenis umbes 35 000 sõjaväelast, kellega olid kaasas nende pereliikmed. 1992. aastaks oli Vene sõjaväelaste hulk kahanenud 23 000-ni, ent see väekontingent oli endiselt suurem kui Eesti enda kaitsevägi, mida sel ajal taastati, ja hambuni relvis. Hoiatav näide oli juba ka Transnistria kujul, kus paiknenud 14. armee kujunes 1992. aastal kohalike impeeriumimeelseks põhijõuks sõjas Moldovaga.