INTERVJUU | Filmi „Aeglaselt“ peaosatäitja Greta Grineviciute sõnul julgustab film endale maailmas kohta nõudma

Tartu Elektriteatris toimuvatel Balti Filmipäevadel linastub sel neljapäeval film „Aeglaselt“ (ld „Tu man nieko neprimeni“). Linateos valmis 2023. aastal Leedu, Hispaania ja Rootsi koostööna.

Samal aastal võitis filmi režissöör Marija Kavtaradze Sundance’i filmifestivalil maailmakino võistlusprogrammis parima režissööri preemia. 16mm filmile üles võetud lugu mõjub ajatuna ning avastab intiimsust ülima helluse ja kaastundega. Vestlesin loo peaosalist kehastanud Greta Grineviciutega (Elena) filmi läbivast liikumise temaatikast, võtteplatsi sünergiast ning mitmetahulistest sõnumitest.

Olles äsja näinud filmi „Aeglaselt“, eeldan, et olete tantsutaustaga ehk just sealt tahaksingi algust teha. Kõnealune film kätkeb endas niivõrd palju kehakeelt, tantsu ja üldse vabadust liikuda. Kui palju te neis stseenides improviseerisite ja kui suur osa on koreograafia? Ilmselt leidub ka midagi vahepealset.

Olen juba aastaid tegelenud koreograafia ja performance-kunstiga ning praegu on mul käsil doktorikraad, mis põimib omavahel koreograafiat ja filmikunsti. Ehk minu taust on segu nii tantsust, koreograafiast kui ka näitlemisest. Aga filmivõtetel oli meiega koreograaf Anna Vnuk, kellega koos ka koreografeerisime mõned stseenid. Aga palju oli ka improvisatsiooni, näiteks stseenis, kus meie (peategelaste Elena ja Dovydase) käed liiguvad voolavalt peegelpildis. Teadsime, mida tegema peame, aga see oli vaba nagu improvisatsioon. Muidugi leidub ka stseene, kus ma tantsin – see on puhas improvisatsioon minu ja operaatori vahel.

Mainisite, et olete näitlemisega tegelenud, kuid ametilt pigem tantsukunstnik. Kuidas režissöör Marija Kavtaradze just teid Elena rolli leidis?

Keha või hääle või mille iganes kasutamine teevad minu arvates sama välja – eesmärk on kehastatav tegelane välja nikerdada. Ei ole suurt vahet, kas tantsida või näidelda.

Ja kuidas Marija mind leidis… Ta nägi mind ühes teatritükis kaasa tegemas. Siis avastas veel mu isiklikku performance- ja tantsukunsti loomingut. Seepeale kutsuski ta mu proovi – lugesime kaks-kolm stseeni ja ta uuris, kas soovin Elena rolli. Arvasin, et Marija on hull ja nentisin, et tal tuleks teisi näitlejaid ju ka kaaluda. Tema aga sõnas, et ta teab, ta on kindel. Hiljem Marija küll tunnistas, et oli mõnda aega minu tegutsemistel silma peal hoidnud ning kujutles mind Elena rollis juba kirjutamise ajal vaimusilmas ette.

„Aeglaselt“ üks meeldejäävamaid aspekte on teie ja kaaspeaosalise Kęstutis Cicėnase (Dovydas) vaheline samaaegselt eriline ja argine sünergia. Kas enne võtteid testisite teadlikult keemiat ka juba koos stsenaariumit lugedes? Teie kahe valik näib kaalutletud.

Kui Marija minu leidis, asusime teistele tegelaskujudele kehastajaid otsima. Kęstutis oli võib-olla kolmas või neljas, seega üsna varajases casting’u staadiumis. Me lihtsalt lugesime stsenaariumi, improviseerisime koos ja Maria jaoks oli kõik selge.

Meilt uuritakse kusjuures pidevalt minu ja Kęstutise vahelise keemia kohta – see on vaid tänu Marija teravale silmale. Ta oskab inimestes märgata omadusi, mida ta just selleks rolliks otsib.

Katsete lõpuks saime Marijaga väga lähedasteks sõpradeks ning ta küsis ka minult, keda eelistan. Kęstutist ei osanud ma küll too hetk välja tuua. Isegi pärast võtteid ei saanud ma öelda, et oli olnud midagi tõepoolest erilist – teised näitlejad samuti mitte. Olime kollektiivselt üllatunud, et kõik kiitsid pärast filmi vaatamist just meievahelist keemiat.

Usun, et osa hämmastavast keemiast, mis kinolinalt peegeldub, on nii suurepärane näitlejatöö kui ka stsenaarium. Filmi tantsuline ülesehitus koos naturaalse dialoogiga toob peaosaliste vahelise sünergia eriti kaunilt esile.

Aga millest see film teie jaoks räägib? Nii võtete ajal selle sees elades kui ka pärast vaatamist.

Mäletan, et stsenaariumi esmasel lugemisel tundus see minu jaoks üks, pärast vaadates hoopis teine lugu. Enne rääkis koha leidmisest maailmas, just julgusest seda kohta endale nõuda.

Pärast filmi nägemist aga nendin, et ilusad lood lõppevad ning seal ei ole midagi traagilist – vahet ei ole, kas veedame kellegagi päeva, kuu või aasta. Kõik on lõplik, mingihetk möödub ka valu, kuid hoolimata jääb see kontakt ajahetke säilima. „Aeglaselt“ inspireeris mind mõtlema suhetest kui elu peatükkidest ilma tahte või eelduseta, et need kestaks igavesti. Nad ei peagi.

Nõustun täielikult. Selle filmi fookuses saab näha nii paljut. Võibolla just seda, mida tol hetkel vaja.

Lisaks, vaadates Elena ja Dovydase kohutavat omavahelist suhtlust pettun ja tõden, et on aeg õppida üksteisega veidi teadlikumalt suhtlema. Mööda rääkimine või mitterääkimine või mitteteadmine võivad põhjustada väga valusaid arusaamatusi.

Tundsin, et kaks peategelast õpivad filmi vältel teineteisega arvestavamalt suhtlema ja meie publikuna vaatame seda pealt. Tehakse vigu, aga on näha ka arengut, õppimist.

Dovydas ja Elena suhtlevad ja mõistavad teineteist lihtsalt koos olemise kaudu. Nad on teineteisega väga õrnad ja hellad, aga kui peab asuma sõnu ritta seadma, jooksevad mõlemad rööbastelt maha. Nad ei tea, kuidas konstrueerida lauset, mis ei tee teisele haiget.

See film ongi suuresti ehitatud sõnadeta, hääleta suhtlusele. Elena jaoks on see tants, Dovydase jaoks viipekeel. Nad ei pruugi tingimata eelistada nendes keeltes kommunikeerimist, kuid mõlema elus domineerib kehakeel.

Lisaks käsitleb film suuresti ka aseksuaalsust, kuid on väga kihvt, et sisu ei reklaamita selle najalt. Aseksuaalsus on vaid üks mitmest teemast, mis jutuks tuleb. Paraku peab nentima, et aseksuaalid pälvivad meedias ja meelelahutuses tunduvalt vähem kajastust kui mõned teised seksuaalvähemused. Mida see teema siin filmis teie jaoks tähendab?

Ma tunnen suurt uhkust, et olen osa meie Leedu kokkuhoidvast kinokogukonnast. Seega vastus on, et ma olen õnnelik. Tean, et Marijal oli äärmiselt oluline, et aseksuaalsuse temaatikat ei kasutataks kui vahendit, et rahvast kinno meelitada – teema käsitlus ei tohtinud mõjuda taktikaliselt. Ta soovis, et igasugune seksuaalsus või selle puudumine oleks aktsepteeritud ning saame üksteist aktsepteerida vaid siis kui me erisusi ei ekspluateeri. Me oleme kõik lihtsalt inimesed. Sama lugu kurtide lastega. Film pidi neid vaid hõlmama, mitte esitlema olulise teemapunktina.

Seetõttu oli Marijale väga tähtis voolida Dovydasest ja Elanast mitmekülgsed tegelased, kelle isiksustel on erisuguseid tahke. Dovydas ei ole aseksuaal – see on vaid üks tema omadustest. Armastus on palju enamat kui seksuaalsus.

Filmis on palju intiimseid stseene, rohkem ja vähem seksuaalseid. Ometi näis kõik läbimõeldud ja mugav. Eeldan, teil oli võtteplatsil intiimsuse koordinaator, kes sellega aitas?

Jah, ja ta oli tõepoolest väga kasulik. Ilmselt teate, et näitlejad peavad üldjuhul tegema kõike, mida režissöör ütleb. Intiimsete stseenide filmimisel on aga koordinaator seal vahel, kes hoolib nii sinust kui näitlejast kui ka teistest võtteplatsil viibijatest. Mulle võib sobida viibida võttel palja ülakehaga, aga see, et mina tunnen end mugavalt, ei tähenda, et kõik teised ruumisviibijad on sellega päri. Piiride seadmine, kindlustunne, et kõik saab korda ning viimaks ka nendest intiimsetest stseenidest sisulise koreograafia loomine. Mulle kui koreograafile oli just väga põnev teada, milline sõrm peab juhtima teineteist hellitades, et see ka kaameras hea välja näeks. Mis mulle tundub ebaloomulik, võib ekraanile naturaalsena jõuda. Seega oli väga tänuväärne kogemus.

Teie kui peaosatäitja, millise meelelaadiga võiksid inimesed filmi „Aeglaselt“ vaatama minna ning mida elamusest endaga ühes võtta?

Inimesed võiksid minna kinno täiesti avatud südame ja meelega. Ma ei tea, mida nad sellest pärast arvavad, aga usun, et see linateos suudab puudutada kõiki. Meil kõigil on ja on olnud igasugust sorti inimsuhteid. Usun, et „Aeglaselt“ aitab näha iseennast olenemata meie seksuaalsusest või mõttelaadist või ebakindlustest ning omakorda aktsepteerida ümbritsevat. Ja noh, muidugi on ju alati tore näha armunud inimesi. Ma arvan, et seda vajamegi oma ühiskonda. Igaühel võiks olla vähemalt üks inimene, kelle eest ta hoolitseb, keda ta armastab.

Balti Filmipäevad toimuvad 29.–31. augustil Tartu Elektriteatris. Sündmus on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist. Seansid on kõikidele tasuta. Üritust korraldavad Eesti Filmi Instituut, Läti filmikeskus, Leedu filmikeskus ning SA Tartu 2024. Sündmusele annavad hoogu Lux Express, Premia ja A. Le coq.