Raul Kalev: tunnetage Narva hingust! Eestlased ja venelased on nagu kaks ohvrit paarisuhtes. Nii ei tule sõbralikku kooselu mitte kunagi

Nii eestlaste kui venelaste grupi sügavamaid veendumusi ja neist tuletatud käitumist juhib pime viha vaenlase vastu, kelle puhul ollakse kindel, et teine tahab neile halba, tahab nendega manipuleerida, neid kokkuvõttes välja tõrjuda või hävitada.

Mida sügavamad on lapsepõlvehaavad ja mida tugevamad on nende haavade tulemusel tekkinud valeuskumused, seda keerulisem on inimesi lepitada. Sest nad ei ole valmis nägema teise vaatenurka. Ja nad ei tahagi seda näha, sest nad tunnevad iseennast ohvrina.

Ja ohver ei otsi mitte kokkulepet, vaid kättemaksu. Ta on täis trotsi ja vastupanu. Isegi kui mitte väliselt ja igapäevaolukordades, siis seda enam seesmiselt pühapäeviti saunas leili visates ja õlut kummutades ning anonüümselt sotsiaalmeedias õlleaure tuulutades.

Põhjus, miks eesti-vene integratsioon on laias plaanis täielikult läbi kukkunud ja miks ta ka järgmise 30–40 aasta pärast tõenäoliselt paremas kohas pole, on minu hinnangul selles, et ei eestlased ega venelased pole kunagi oma nn lapsepõlvetraumasid välja ravinud. Ja kogu nn integratsioon on olnud ühe ohvrigrupi (nemad tulid siia ja viisid meie vanemad Siberisse ja võtsid ära meie kodud, sundisid õppima oma keelt, jne) püüd sundida oma reeglid peale teisele, end samuti ohvrina kujutavale sama ühiskonna elanikegrupile.

Juhtidee, et iga inimene, kui ta läheb teise riiki, austab sealseid seadusi ja õpib selgeks sealse keele jms, on minu hinnangul olnud integratsiooni korraldamiseks täiesti vale lähtepunkt. Sest need inimesed, keda me siin endiste okupantidena integreerida üritame, pole end kunagi näinud teise riiki minejatena – nad sündisid siin, siin on nende kodu. Või nende vanemate ja vanavanemate kodu. Nood ei tulnud siia mitte okupantidena, vaid töö- ja õppesuunamise kaudu, samal ajal kui kogu liidus oli vene keel riigikeel.