Lugupeetud külalised!

Olen siin, et soovida riigikogule kui Eesti riigi kõrgeimale kogule tegusat sügisistungjärku.

Ja jagan teiega oma mõtteid selle kohta, milline on parlamendi roll tänases Eestis. Just nimelt – tänases Eestis.

Poleks palju kasu sellest, kui korrata üldisi põhimõtteid: et parlament on oluline, et riigikogu ja vabariigi valitsuse vahekord peab olema korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel, et põhiseadus on täitmiseks, mitte lipukirjaks.

Hoopis raskem on täpsustada, mida need demokraatia aluspõhimõtted nõuavad meilt tänastes oludes, mida need nõuavad parlamendilt, mis alustab oma istungjärku 2024. aasta septembris.

Õige pea esitab valitsus riigikogule arutamiseks riigieelarve eelnõu. Eelnõu, mitte valmis riigieelarve. Riigikogu roll pole eelarvet pelgalt kinnitada, vaid langetada kõige olulisemad riigirahandust puudutavad otsused. Ent mida see siis õieti tähendab?

Ma ei arva, et parlamendi liikmed peaksid valijatele oma tegusust tõendama nii, et kauplevad välja kuluridasid enda toetajatele. Samas peab ka eelarve puhul säilima range parlamentaarne kontroll. Seegi on tuntud tõde.

Oleme aastaid rääkinud, et eelarve olgu läbipaistev. Ütleksin pigem nii, et eelarve peab olema kontrollitav – parlamentaarset sõelumist võimaldav. Alles siis, kui on näha, kuidas raha täpsemalt kasutatakse, tekib pind aruteluks selle üle, kas tehtud valikud on mõttekad.