Allar Jõks: kas Eestis on üldse poliitiline jõud, kes põhiseadust tõsiselt võtab?

Ministrid Yoko Alender ja Vladimir Svet tegid ettepaneku piirata eelnõude koostamisel põhiseaduslikkuse analüüsi läbiviimist.

Nende sõnul peaks eelnõu seletuskirjas analüüs olema nõutav vaid põhiõiguste väga intensiivse riive korral. See viiks HÕNTE (vabariigi valitsuse määrusega kinnitatud hea õigusloome ja normitehnika eeskiri) nõude praktikaga kooskõlla.

Tõlgin ministrite seisukoha eesti keelde: isikutele seadusega keeldude, kohustuste, piirangute kehtestamisel ei pea piirangute kooskõla põhiseadusega kaaluma.

Selgituseks, et HÕNTE järgi peavad seaduseelnõusse kavandatavad isiku õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema asjakohased ja proportsionaalsed eesmärgiga, mida seaduseelnõu avalikes huvides taotleb. Seletuskirjas peab aga sisalduma analüüs eelnõu kooskõla kohta Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Kas „paksumaks“ on õigustatud?

Näitlikult tähendab põhiseaduspärasuse analüüs, et kui riik otsustab kehtestada „paksumaksu“, siis tuleks kaaluda, kas magustatud joogi maksustamine aitab saavutada seaduse eesmärki-eestimaalaste tervisenäitajate paranemist või aitab see ainult rikastada riigikassat. Kui maksu tulemusena hakkavad tarbijad magusa joogi asemel tarbima muid (mittetervislike) tootegruppe, siis ei ole seadus põhiseadusega kooskõlas, kuna ei ole sobiv eesmärgi saavutamiseks.

Samuti tuleks hinnata, kas on mõni teine vahend eestimaalaste tervise parandamiseks, mis vähem koormab vähekindlustatud peresid (keda maksutõus valusamalt tabab) ja tootjaid. Kui sama eesmärki aitaks saavutada näiteks teadlikkuse tõstmine, koolilaste lõuna rikastamine jms, siis ei ole seadus põhiseadusega kooskõlas kuna pole eesmärgi saavutamiseks vajalik.

Põhiseaduspärasuse tagamiseks tuleks lisaks kontrollida, kas kõiki tootjaid koheldakse võrdselt, kui ühte tootegruppi maksustatakse aga teist mitte.

Kas põhiseaduspärasuse analüüse tehakse tõesti niipalju, et selle vähendamine hoiaks oluliselt kokku ametnike energiat?

Vaevu üle kümnendiku

Koos Carri Ginteriga analüüsisime justiitsministeeriumi palvel riigikogus menetletud seadusi selle pilguga, et kui paljudel juhtudel on analüüsitud seletuskirjas kooskõla põhiseadusega. Valikus olid ainult need seadused, mis piirasid isikute põhiõigusi ja milles põhiseaduspärasuse analüüs oli kohustuslik.

Tulemus oli 13%. Järelikult ei ole probleem selles, et põhiseaduspärasuse analüüse tehakse niipalju, et sellest loobumine annaks suure kokkuhoiu.

Kolmteist protsenti tähendab, et valdav osa Eesti seadusi võetakse vastu nii, et kehtestatud keeldude, karistuste ja kohustuste põhiseaduspärasust ei ole keegi analüüsinud. Päris hirmutav oleks ju sõita näiteks lennukiga, mille töökindlust pole kontrollitud ja kus kolm pilooti soovivad kõik lennata erinevas suunas.

Miks seaduste koostamisel selline põhiseadusleigus on muutunud iseenesestmõistetavaks?

Üks põhjus võib peituda viiruskriisis. Covid-19 algfaasis pidi riik kiiresti reageerima keeldude ja käskudega, mistõttu piirangute põhiseaduspärasusele arusaadavalt piisavalt tähelepanu ei jagunud. Olen viiruskriisiga seoses osundanud ohule, et valesse kohta sissetallatud rajal on edaspidigi mugav sammuda.

Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu on ilmekas näide, et osundatud risk võib realiseeruda. Kooskõlastamisele saadetud eelnõu tooks ilmselgelt kaasa erakordselt ulatuslike keelde, käske ja kohustusi ehk põhiõiguste piiranguid. Eelnõu seletuskiri on 110 lehekülge pikk.

Kliimaseaduse ülim näide

Kui mitu korda on seletuskirjas viidatud põhiseadusele ja kaalutud erinevate sätete põhiseaduspärasust? Vastus on null

Ja seda ajal, kui valitsusleppe kahes esimeses lause nimetatakse põhiõiguste kaitset Eesti riigi alusväärtuseks ja vannutakse lojaalsust põhiseadusele.[1]

Mida tähendab ministrite soov, et põhjalik analüüs tuleks teha vaid väga intensiivseid riiveid sisaldavate eelnõude puhul? Seda, kas mingi piirang on väga intensiivne, otsustaksid loomulikult eelnõud ettevalmistavad ametnikud ja seadust menetlevad poliitikud. Seetõttu võib olla kindel, et latt tuuakse madalamale, kui 13%.

Iseäranis huvitav on ministrite ettepaneku põhjendus. Kuna ametnikud HÕNTE-t ei täida, siis tuleks see viia kooskõlla valitseva praktikaga. Seda loogikat järgides võiks ka maksupetturid ja liiklushuligaanid nõuda seaduste praktikaga kooskõlla viimist.

Kuna uue valitsuse 100 kriitikavaba päeva pole veel möödunud, siis võiks ministrite ettepanekut lugeda vähesest kogemusest tulenevaks „tööõnnetuseks“.

Tähelepanuväärne on asjaolu, et HÕNTE ja selles sisalduv kohustus tagada eelnõude kooskõla põhiseadusega koostati Justiitsministeeriumis ajal, kui ministriks oli praegune peaminister Kristen Michal.

Peaministri esimesi samme vaadates on mul seetõttu usk, et ta valitsusleppes kokkulepitut järgib ja põhiõigusi kaitseta ei jäta.

Vastasel juhul ei jääks eestimaalastel üle muud, kui küsida-kas Eestis on poliitiline jõud, kes põhiseadust tõsiselt võtab.

---

[1] Eesti riigi alusväärtuseks on Eesti inimeste vabaduste ja põhiõiguste kaitse. Kõik Eesti poliitilised protsessid peavad lähtuma lojaalsusest põhiseadusele ja kinnistama Eesti vabadust.