JUHTKIRI | Kui ÜRO pole suuteline aitama Ukrainat, lubagem tal vähemalt aidata iseennast

Meil eestlastena on vahetu kogemus, mida toob endaga kaasa suuriikide agressiivne poliitika. Ühendatud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) asutati teise maailmasõja õudustest ajendatud usust, et säärane häving korduda ei tohi. Ja ometigi oleme 80 aastat hiljem tagasi alguses: Venemaa agressiooni Ukrainas pole kahe aasta jooksul suutnud peatada keegi ja ÜRO ülemaailmse rahu üle ei valva.

22. septembril 1944 pommitas Nõukogude Liit Tallinnast lahkunud sõjapõgenikke transportivat laatsaretilaeva Moerot, mis rünnaku tagajärjel kiirelt põhja vajus. Tohutu hukkunute arvu tõttu peetakse seda Eesti aegade suurimaks laevaõnnetuseks. Iseasi, kas tahtlikku humanitaaraluse hävitamist passib „õnnetuseks“ nimetada.

Ajaloolise sündmusega kaasnevat südamevalu pole raske taaselustada, sest analoogseid kuritegelikke pilte pakuvad meile tänapäeval uudiste kaadrid igapäevaselt. Ka aastakümneid hiljem pole meie suurriigist naabri käitumises muutusi märgata – süstemaatiline terror ja tsiviilide massimõrv jätkub Läänemere asemel Kiievis, Harkivis ja teistes Ukraina linnades ja külades.