ARVUSTUS | Surematuse ahistus. Marianne Kõrveri lavastusega tasub kaasa kulgeda – midagi jääb meelde, midagi tekitab mõtteid hiljem

Teatris Ekspeditsioon etendatav Marianne Kõrveri „Surematud“ ei ole filosoofiline seisunditükk, aga ka mitte vaatemäng surematuse otsimisest. Ta kulgeb kahe liini vahel.

„Surematute“ lavastaja Marianne Kõrver on rohkem tuntud filmirežissöörina. Pea alati pakuvad filmitegija teatritööd värskendavaid elamusi, sest paratamatult toob lavastaja oma põhitööst/haridusest/jms kaasa nüansid, mida teatris püütakse eirata või lammutada. Üks selliseid on loo kompositsioon. Teatris nagu isegi vahel kardetakse, et kui lugu on liiga selge struktuuriga ja kergesti jälgitav, siis pole see sügavamõtteline. Lavastus tõukub Borgese novellist, samamoodi nagu Ekspeditsiooni „Reis metsa lõppu“ tõukub Jaigi jutustusest. Kumbki pole kuigi tekstitruu ega püüagi olla. Lavastuse „Reis metsa lõppu“ kõrval jääb „Surematud“ kahvatumaks.

„Surematud“ ei ole päriselt n-ö seisunditükk, vaikne loksumine filosoofiliste arutelude, hingestava muusika ja valgusmänguga. Aga see ei ole ka vaatemäng surematuse otsimisest, leidmisest ega hinnast, mida tegelased igavese elu eest maksma peavad. „Surematud“ kulgeb kuskil kahe liini vahel.