ARVUSTUS | Tantsi rotike, tantsi! „Roti rumba“ harutab lahti jälgimisühiskonna ja annab publikule piitsa

Kanuti Gildi SAAL-i „Roti rumba“ loksub mugaval eneseirooniast ja pehmest absurdist pakataval huumorirajal. Õõnsat tunnet sisse ei jää – etendajad suhtuvad publikusse austusega.

Hoolimata aastasadu rottidega peetud sõdadest on need tõrjutud isendid jõudsalt elus püsinud igas maailmajaos ning saavutanud oma inimeste lähedases elukorralduses üsna suurt edu. Inimeksistents toodab piisavalt vahendeid, et pakkuda kodustamata rottidele kaitset ja toitu, olles samal ajal nende suurim vaenlane. Laborirottide käitumise pinnalt on inimestel palju enese kohta õppida.

Rotilikke omadusi kehastades on Liisbeth Horn, Kärt Koppel ja Anumai Raska asunud jälgimisühiskonda lahti harutama. Rotikolmik on triivinud kaugele Isaac Asimovi raamatu „Lilled Algernonile“ tüüpi lähenemisest ja üksikust laboriroti staatusest. Rott on sotsiaalne, osa kollektiivist, mõjutatud kõigist teistest rottidest ja inimestest. Tõuge kollektiivsusesse on tingitud arusaamast, et rott ei ole enam pelgalt primitiivne ja sotsiaalselt saamatu loom, nagu teda kunagi arvati olevat. Rottide sotsiaalsed süsteemid on komplekssed, nii nagu inimestelgi. Rotikolmiku sotsiaalsüsteem on veelgi komplekssem – ta varjab end vaatajate eest.