Regina Suik: huvikoolide rolli laste ja noorte arengule ei saa kindlasti alahinnata

Nii kaua, kui „kärbe“ pole veel sõimusõna, kasutan juhust ja tutvustan omapoolset vaadet riigi huvihariduse lisatoetuse vähendamise võimalikest tagajärgedest.

Kõikidel on huulil summad, kui palju saavad palka õpetajad, näitlejad, riigikogu liikmed, meditsiiniõed, politseid ja päästjad. Väga tänuväärsed ametid. Samuti on meie igapäevaellu saanud nii tavaliseks sõna „kärbe“. Mulle tundub, et üsna pea on sellest saamas sõimusõna, mida mingil hetkel ei tahagi enam öelda, sest see oleks justkui vandumine.

Mina töötan hariduses, täpsemalt huvihariduses, veel spetsiifilisemalt muusikakoolis. Ja et oleks veel selgem, siis kohaliku omavalitsuse hallatavas muusikakoolis. Siit võiks välja joonistada skeemi, millel on kaks suunda, alguseks riik: – haridusministeerium – kohalik omavalitsus – huviharidus. Või siis – kultuuriministeerium – kohalik omavalitus – muusikakool. Nii see ongi, me oleme kahe ministeeriumi valdkonnas. Ühelt poolt harime lapsi ja kasvatame muusikaõpetajate järelkasvu ning teisalt toetame muusikute, kultuuritöötajate ja -tarbijate järelkasvu.