TÄIESTI PÖÖRANE | Saladuslik suurärimees ostis endale elevandi

Seda, milleks Ralf Vessenbergil elevanti tarvis oli, Tauno Vahteri uuest raamatust „Elevandi üksildus“ teada ei saagi. Kuigi vastus on iseenesest lihtne: ta saab seda endale lubada. Inimesed, kes saavad, võivad teha, mis iganes neile pähe tuleb. Nad ei pea kellelegi midagi põhjendama, nad lihtsalt teevad.

Igatahes tuleb Vessenbergile pähe osta endale elevant ja tema heaks töötavad inimesed peavad selle korraldama, küsimata, miks ja milleks. Arusaadavasti saavadki Vessenbergi-suguste heaks töötada ainult sellised inimesed nagu raamatu hallimast hallim minajutustaja, kes on harjunud tegema ja toimima nii, nagu leivaisal parasjagu tarvis, ja avalikkuse ees ära klattima kõik jamad, mis tekkida võivad. Neid tekib pidevalt ilma elevanditagi, sest Vessenberg tegutseb paljudes valdkondades, tema turujõud on suur ning tegutsemismustrid kätte õpitud üheksakümnendatel, mil nõukavanglast vabasse maailma murdnud noores riigis lokkas kauboikapitalism ning eetilisest ärikeskkonnast ei taibanud unistada veel mitte keegi. Mõistagi on suurettevõtja end aja jooksul relvastanud advokaatide armeega ning raamatu lõpus vahetab Martin Fuksi nimelise jooksupoisi välja professionaalne suhtekorraldusfirma.

Ralf Vessenberg on kindlat tüüpi Eesti suurärimehe võrdkuju: ta on kokku ostnud mitmesugustel aladel tegutsevaid ettevõtteid, koondanud need kontsernidesse, ning kuigi ta võiks kogutud varanduse poolest ammugi elada rantjee-elu, jätkab ta oma ettevõtete laiendamist ning krahmab aina uut kraami juurde. Miks? Sest ta saab. Meediaga Vessenberg ei suhtle, kuigi ajakirjanikud teevad temaga kontakti saamiseks pidevalt jõupingutusi. Vahter on loonud igati representatiivse tegelase, sest kes on aastaid Äripäeva „Rikaste TOP-i“ lapanud, see teab hästi, et suur raha eelistab enda ümber vaikust ja rahu. Ta ei soovi tähelepanu.