ARVUSTUS | „Hool“ on lavastus tooretest inimlikest tunnetest

Tantsulavastus „Hool“ paneb samastuma ja mingitel hetkedel ebamugavust tundma, pakkudes piisavalt ka kunstilist elamust.

Eesti Tantsuagentuuri tantsulavastuse „Hool“ (lavastaja/koreograaf on Helena Krinal ja etendajad Zuga Ühendatud Tantsijad) temaatika kõnetab ilmselt suurt osa inimestest. Enamik meist on kas hoolitsenud laste, vanemate või vanavanemate eest ja olnud tugipunktiks sõpradele ja sugulastele. Kuna tegemist on tantsulavastusega, kus sõnalist osa on pigem vähe, siis lähenetakse temaatikale eelkõige füüsilises võtmes. Teineteist toetatakse, pakkudes selleks omaenese õlga, pannes teisele peale tekk või kammides tema juukseid.

Lavastuse alguses on kolm tantsijat puntras, hoides üksteisest kinni. Tekkis kujutlus, justkui oleks tegu perekonnaga. Kuigi lavastus ei taotlenud ilmselt väga konkreetseid rolle, siis ilmselt igas vaatajas need suuremal või väiksemal määral tekkisid. Hoolitsemise temaatika kandubki suures osas peresisestesse suhetesse, aga miks mitte ka tervet ühiskonda või elusolendite kogumit võtta kui üht teineteisest sõltuvat tervikut. Näiteks gorillad hoiavad oma beebisid esimesed kuus kuud enda vastas. Ka vastsündinud lapsed vajavad palju ema lähedust: emadele võib see mõjuda kurnavalt, kuid kui aeg on sealmaal, et kontaktis olemist enam nii palju ei vajata, tekib sageli igatsus selle perioodi järele.