ARVUSTUS | See kibe sõna „vabadus“. Vene Teatri uuslavastuses muutub tsirkus aeglaselt ja tahtmatult draamaks

Tsirkus on kõige demokraatlikum kunstižanr – seal on kõik võrdsed: targad ja rumalad, haritud ja need, kes pole läbi lugenud ühtegi raamatut. Ehk võimaldab just see žanr koonduda ja mitte tunda ennast üksikuna?

Ovidiuse „Metamorfoosides“ on Hecatel – kurjuse jumalannal – kolm palet, tema poole palvetavad need, kes on valmis kuritegu sooritama. Siis on Shakespeare’i „Macbethis“ Hecatel, nõidade pealikul, ainult üks pale, kuid tema tahet viivad ellu kolm tigedat fuuriat: nad lubavad kergeusklikele inimestele väga palju päikest, et nood seejärel pilkasesse pimedusse uputada.

Möödunud sajandi 1920. aastail oli kunstiinimestel saatanlik vabaduse tunne – sealhulgas sündis unikaalne absurdi, musta huumori ja harjumuspärase hierarhia purustamise kirjandus. Oli hästi lõbus keset verd, nälga ja mõrvu – see oli Hecata esimene pale. Siis hakati uue avangardkunsti muretuid esindajaid plaanipäraselt hävitama – kes arreteeriti ja kohe mõrvati, kes pandi hullumajja, kes suri kurnatusse. See aga oli alles Hecata teine pale. Kõige kohutavam, kolmas pale, tähendas täielikku unustust.