Alar Karis: saatanad on põrgust maa peale tulnud. Ihalus stalinistlike salalepete ja mõjusfääride järele tõstab taas pead

Kiskuge maha see piirangute müür, mille oleme Ukraina ümber ehitanud!

Kui Berliini müür novembris 1989 langes, olin ma 31-aastane teadlane Eesti Teaduste Akadeemia Biokeskuses ja kahe väikese lapse isa. Vaatasin kodus, kust mõne kilomeetri kaugusel oli Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu tuumarelvaga raskepommituslennuväe baas, kuidas berliinlased kiskusid maha neid kolm aastakümmet lahutanud müüri.

Ma uskusin lootusrikkalt, et minu lapsed saavad elada Euroopas, kus ei ole müüre — ei vaimseid ega füüsilisi.

See oli paljude jaoks suurte lootuste aeg, ja minu jaoks oli selle tipphetk Eesti iseseisvuse taastamine augustis 1991. Vaba maailma moraalne jõud oli täies mahus esile tõusnud, ja esimest korda pärast Teist maailmasõda avanes üle 220 miljonile ida-eurooplasele võimalus astuda teele vabaduse ja heaolu suunas.

Paljud meie toonased unistused on täitunud. Kuid purunenud on lootus, et Euroopas jääb püsima rahu ja sõda ei saa siin enam võimalust. Praegu on hoopis tunne, et põrgu on tühjaks jäänud ja kõik saatanad maa peale tulnud, justkui oleks 20. sajandi kurjad varjud, mille hõlmade all on ihalus stalinistlike salalepete ja mõjusfääride järele ning kus rahvusvahelise õigust asendab toores jõud, jälle pead tõstnud.