Andra Orn: kurjus ei peatu ise. Ei Venemaal, Palestiinas ega otse meie silme all tänaval

Kui me pildistame iga prügi maha viskajat, aga ei lähe appi seal, kus tegelikult vaja, näitab, et midagi on väga valesti.

Minu mõnepäevane kultuurireis Riiga algas mõnusa linnamelu ja kunsti nautimisega, kuid sai ootamatu tumeda varjundi, kui läksin õhtuhämaruses sööma vanalinna peatänavale, mis on hilisematel tundidel üks rahvarohkemaid kohti.

Restorani väliterrassil katkestas rahu brutaalne kaklus. Õõvastav polnud vaid füüsiline vägivald, vaid ka kõrvalseisjate apaatia – pealtnägijad istusid vaikides, justkui vaataks filmi. Uskumatu oli ka noore ettekandja rahulik kommentaar, et „selline asi on siin igapäevane“ ning „politseid pole mõtet kutsuda“. Sündmus, kus tundus, et vägivald on saanud selle keskkonna igapäevaseks osaks, sundis mind sügavalt mõtlema lääne heaoluühiskonna ellujäämisvõimaluste üle.