ARVUSTUS | Kui juhuslik on jumal? Temufi „Wikmani poisid“ on huvitava dramaturgilise lahendusega

Ei ole lihtne töö 400-leheküljelist romaani suruda paari tunni sisse: milline teema võtta, milline jätta, milline liin esile tõsta. Temufi „Wikmani poisid“ saab sellega hakkama.

Temufi on kaheksa aastat tegutsenud teater, mille oma maja avapidu toimus 5. oktoobril Viljandis „Wikmani poiste“ esietendusega. Samal õhtul andis näitlejate liidu juht Reimo Sagor Peeter Volkonskile üle liidu auliikme tunnistuse. Avapeole eelnenud „Wikmani poisid“ on aga kõike muud kui n-ö pidupäeva- või puhuteater. Esiteks, muidugi, seda mängitakse vähemalt detsembrini. Teiseks see, et lavastus ei veni, misanstseenid on põnevad ja näitlejad julgevad oma rolli mitte liiga tõsiselt võtta. Viimaks seegi, et lavastusel on mõte sees. Pole „tehtud Krossi“ sellepärast, et oleks soliidne. Trupp ja dramaturg on puhastanud tekstist välja ennast kõnetava üdi ning see muutub kõnekaks ka publikule. Kogu asja raamib tervikuks muusikaline kujundus, mida võiks ka niisama, näitlejaid nägemata kuulata.

Mulle tundub, et etendust naudib kõige enam inimene, kes luges romaani või vaatas „Wikmani poiste“ sarja paarkümmend aastat tagasi ja suurt midagi ei mäleta peale plahvatava prügikasti. Nii on tal äratundmisrõõm. Või siis keegi, kes on äsja raamatu kinni pannud – temal on põnev näha, mismoodi romaan oma tegelaste- ja ajalise paljususega on pakitud ühtseks tervikuks paari tunni sisse. Kui uduselt midagi nagu meenuks, peamiselt aga lugemisvaev, siis hakkab ka lavastus venima. Mul oli rõõm romaani veerandsada aastat tagasi lugeda ja langen seega esimesse kategooriasse.