ARVUSTUS | Igatsedes midagi muud ja iseennast. Ehk on maailma alguses ja lõpus naiselik õrnus...
Merilin Talumaa ja Justė Kostikovaitė kureeritav näitus La Traverse’i galeriis Marseille’s ei väljenda selget feministlikku seisukohta ega ehita harmoonilist kaaseksisteerimise utoopiat, pigem on õhus vihjed naiseks olemise väele.
Prantsusmaal Leedu kultuurihooaja ühe avanoodina kõlanud „Dryads of Cosquer’“ intellektuaalne kese on Leedu-Ameerika arheoloogi ja antropoloogi Marija Gimbutase (1921–1994) teooria, mille kohaselt hilisneoliitikumi ajal valitsesid Euroopas rahumeelsed egalitaarsed günotsentrilised ühiskonnad, mille pronksiaja Indo-Euroopa patriarhaat ära lõhkus. Gimbutase vaateid peeti omal ajal ekstsentrilisteks ja küllaltki põhjendamatuteks, kuid hiljem on tema teooriad taasavastatud ning nendest on inspiratsiooni ammutanud peale arheoloogide ka ökofeministid ja mitu tunnustatud kunstnikku, näiteks Judy Chicago.
