ARVUSTUS | Jah, headus on ränk asi. Kuidas ma „Arabella“ etendusel kahekordset teatriimet kogesin

„Jah, röövlit neist ei saa, kuid sõnum jõudis kohale,“ mõtlen piraadikapten Taaniel Tinalt sõnu laenates, kui teatrisaalis lapsi pisaraid pühkimas näen.

Lähen tol hommikul teatrisse kahetise tundega. Asi pole kellaajas, vaid selles, et ma ei ole ammu koos õpilastega teatrisaalis viibinud, aga kell 11 algav „Arabella, mereröövli tütar“ etendus toob kokku väga mitme kooli lapsed. Teine põhjus on lavastus ise. Õigemini see seikluslik jutustus, mille järgi lavalugu sündinud on. Mäletan, et kartsin raamatuga samal aastal kinodesse jõudnud mängufilmi miskipärast väga, kuid raamatut lugedes hirmu ei olnud. Mis mind siis nüüd ootab?

Veel enne, kui saalis oma koha leian, märkan, et poisse on õpilaste hulgas arvuliselt rohkem. Kuid seegi on vaid tähelepanek, siis hämardub saal ja juhtub midagi enneolematut.