Paar päeva tagasi kohtusin raamatukogus lugejatega ja üks daam tõstatas ootamatult kultuuriinimeste pikettide küsimuse, tuletades meelde, kui kaalukas roll oli kultuurieliidil meie taasiseseisvumises. Perestroika ajal ja sellele järgnenud kümnendil oli kirjanikke, kunstnikke ja teatritegelasi tõesti rohkem näha ja kuulda, osaleti poliitikas ning kõneldi kaasa eestlastele olulistes küsimustes.

Kahjuks pidin terasele küsijale vastama, et ajad on muutunud ja loovintelligentsi mõjuvõim on ühiskondlikes protsessides peaaegu olematuks kahanenud. Kui poliitikuid ei huvita, mida loomerahvas neist arvab, on see äärmiselt halb ja ohtlik märk!

Poliitik on populist: ta kraadib rahva temperatuuri ja kui teema tundub oluline, tahab ta sellest osa saada - loobib loosungeid ja tikub pildile olenemata, kas tegemist on üldse tema valdkonnaga ja kas ta asjast ka midagi jagab.

Kui kultuuriinimesed piketeerivad Toompeal ja poliitikud ei lähe kohale ega jaura isegi ühismeedias, on olukord mäda.