KÖÖGI KOMANDO | Kuidas maitseb saar? Kalaselt, suitsusingiselt ja muhuleivaselt
(3)See on tuntud tõde, et õhk hakkab teistmoodi lõhnama ja toit teistmoodi maitsema niipea, kui parvlaev end Virtsus sadamakaist lahti nööbib.
Juba laeval mekib toit teisiti kui mandril: tean oma tutvuskonnast inimesi, kelle jalad otsekui iseenesest puhvetisse viivad – isegi kui nälg otseselt ei näpistagi –, et seal näiteks kartuli ja sardelliga maiustada. Just nimelt maiustada, sest saare õhustikus pole imelisel moel isegi tavaline vorstitoode kaugeltki sama maitsega kui kusagil mandriköögis pannilt tulnuna.
Saaremaa, Muhu ja Ruhnu on kuni järgmise kevadeni Eesti toidupiirkond ning seetõttu on praegu nende söögilauapealne ja sahvrite sisu erilise luubi all: kuidas saarerahvas sööb ja milliseid esivanemate retsepte au sees hoiab, mida osatakse teha koduköögis ning mida serveeritakse restoranides ja kohvikutes. Seetõttu saadetigi mõni aeg tagasi ajakirjanikest ja blogijatest maitsekütid saarte toiduolukorda uurima.
Õunarokk rahvamajas
Muhusse jõudes pole liig kujutleda, et soodsa tuulega ulatuvad head toidulõhnad juba Kuivastus ninna. Sadamast mõne kilomeetri kaugusel asuvalt Liivalt, Muhu pealinnast, leiabki eest muljet avaldava toidutänava, kus eriti suviti pakutakse suupärast mitmes söögikohas. Jahedal ajal on valik väiksem, aga ikkagi isuäratav. Üks huvitavamaid uusi toidukohti on kevadel Muhu Majas avatud kohvik Kahverjan, eestvedajaiks kohalik mees Marek Tustit ja saarlane Rando Rebase. Veidra kõlaga nimi Kahverjan tähendab muhu murrakus haugimarja, millele on lisatud soola, pipart ja sibulat ning mille maitsel on ööpäev settida lastud. Kui see hõrgutis on Kahverjanis vähegi saadaval, on selle proovimine kohustuslik – nüüdsama veest võetud, täpselt parajalt maitsestatud, röstsaial täiuslik krõmps! Siiaäkis, kalakotlet ja koorene kalasupp on samuti ehtsad saare toidud, mis on kohalikust värskest toorainest valmistatud ja nii head, et neid võiks lõpmatuseni pugida.
Ka Kahverjani muud toidud on maitsmist väärt – kasvõi näiteks vürtsikas paprikapüreesupp, mis annab silmad ette pealinna peente restoranide suppidele. Pakutakse ka kooki ja kohvi, mis kõik hästi maitsevad, ja kui midagi veel soovida, siis et Kahverjanil jätkuks kohalike toel jaksu üle elada ka talved, kui on keerulisem hakkama saada. Hoiame pöialt!
Kuulus Muhu leib, mida ka Tallinnast osta saab, on kohapeal siiski köikse parem, aga ka kohalike seas nii populaarne, et ilma me sellest jäämegi – otsas!
Liival jaguneb saare maitse küttide delegatsioon kaheks. Üks läheb Sepahansu tallu hapuroka töötuppa ja teine Külasema külakotta, tillukesse rahvamajja, kus külarahvas aeg-ajalt kokku saab. Seal ootab Muhu lasteaia juhataja Reet Hobustkoppel, kes näitab seekord ette hoopis õunaroka tegemise nipid.
Õunaroka retsept on tegelikult lihtsamast lihtsam: puhasta ja viiluta kilo õunu, tõsta potti ja lisa sorts vett, aja keema, lisa maitse järgi suhkrut ja tasapisi 100 grammi jahu, mis maiusele tummisema vormi annab. Surista rokk ühtlaseks ja lase jahtuda. Piimaga maitseb ja näeb välja nagu ehtne mannavaht – kui õuntes pisutki roosat tooni on, nagu meie rokateol „Paide taliõuna“ kasutades juhtub olema.
Viikingid ja oder
Laimjala kandis Kahtlas asuvas Asva viikingikülas saab selgeks, kuidas elasid muistsel ajal saare viikingid. Kiviviske kaugusel asuval Asva linnamäel paiknes kindlustatud asula juba 3000 aastat tagasi. Tänapäeval saab viikingikülas targemaks viikingite ajaloos, suviti meelt lahutada teemapargis, aga Odrakoja kõrtsis ka väga maitsvalt süüa!
Kuna just Asvalt on leitud Eesti vanim viljatera – oder – ja ka viikingitel oli oder peamine toiduaine, siis on viikingiküla menüüs see teravili uhkelt aukohal. Kohapeal saab oma käega voolida ja küpsetada odrakaraskit, mis mekib oma ülimast lihtsusest hoolimata ütlemata hästi. Viikingiküla maitsevõlur Reelika Roost kannab lauale leiva ning külas kohapeal tehtud maitsevõid ja suitsuliha. Liha pannakse suitsuahju siinsamas viikingiküla servas ja selle maitse on fantastiline. Kõik see kokku on nii hea, et tahaks lausa ise viiking olla. Ja nukralt ohata, et kaasamüügiks viikingid oma liha suitsutada ei jõua.
Õhtul Kuressaares ootab hoopis teistmoodi söögikogemus, sest parasjagu käib Saaremaa restoranide nädal. Satume einestama Kuressaare vanalinna peatänaval asuvasse restoran-vinoteeki Prelude, mis on õhtul inimesi tuubil täis. Pole ka ime: restoraninädala puhul pakutakse sõbraliku hinnaga erimenüüd ja vinoteegi õhkkond on tähelepanuväärselt õdus – olgu eesmärk võtta klaasike veini või pikemalt einetada. Jääme erimenüüga, kuhu kuuluvad vähikonsomee, tallemaks ja ploomi tarte tatin, rahule.
Külaskäik külla
Järgmisel päeval saame osa Saaremaa toidufestivali programmi kogukonnapäevast „Külla külla“. Saarel on avatud 14 külakeskuse uksed. Võimalik on lähedalt näha, kuidas saarlased kogukonnamajades ja külatanumal toimetavad. Mida oskavad oma peenardel kasvatada, purki panna ja lauale kanda, kui te peaks juhtumisi neile külla sattuma.
Saarlaste sahvrid on mahukad ja näpud osavad. Mitmes rahvamajas saame sellele kinnitust: vägevad aiasaadused, kodused saiad ja leivad, pirukad ja koogid, sekka ka soolasemat. Saare täieline retseptiraamat, mis võiks olla kokku pandud eri külade parimaist paladest, tundub olevat täitsa hea mõte – hiljem saaks proovida selle järgi toite järele teha.
Seni saame näiteks Kõljalas mekkida mooside ja soolaste hoidiste võistlusel osalevaid hoidiseid. Saklas niidavad kohalikud oma suurepäraste küpsetistega jalad alt ja nii häid kartulikotlette kui sealse rahvamaja laual pole enne nähtud! Sakla seltsimaja seest leiame veel suurema maja koos uhke vanade asjade muuseumiga, mille väljapanek võtab silme eest kirjuks.
Tõnijal pakutakse maalähedast lõunat, peetakse külakohvikut ja laadal kaubeldakse kohaliku toodanguga. Kes kogukonnapäeval veidigi ringi tiirutab, saab aimu, kuidas saarlaste külaelu tänapäeval käib ja mida head saarelt leiab.
Ajakirjanike toidureis sai teoks regionaal- ja põllumajandusministeeriumi toel ning SA Saaremaa Turism ja Saaremaa Toidufestival MTÜ korraldusel.
