Võib liialdamata öelda, et Jaan Söödi looming on mitte lihtsalt osa Eesti alternatiivmuusika ajaloost, vaid kuulub selle kullafondi. Kuigi viimastel aastatel on Jaan leidnud enda jaoks maaelu rahuliku rütmi Läänemaal, kus ta naudib vaikust ja jalutuskäike metsas, ei tähenda see muusikale selja pööramist. Oma elamisse on ta ehitanud väikese stuudio, kus saab hädapärast salvestada, nagu muusik tänavu suvel antud intervjuus Maalehele ütles ning loomulikult käib Sööt hea meelega kontserte andmas. Seda vaatamata tõsiasjale, et enda meelest on kui mitte kõik, siis enamik tema muusikalistest unistustest täitunud: „Olen saanud muusikat teha koos oma eeskujudega. Mäksi (Tõnis Mägi – toim) ja Riho Sibulaga näiteks. [...] Sellest või teisest pillist olen unistanud, need on ka kõik olemas.“ [1]

Kuid see ei tähenda käega löömist, pillimängust või muusikaloomest loobumist. Ilmselt märgib see hoiak lihtsalt seda, et nüüd võib vabamalt võtta ja ehk senisest uljamalt eksperimenteerida.

Midagi sarnast õhkub ka Tõnu Timmist. Tõun, nagu teda muusikamaailmas paremini tuntakse, on mees, kelle teadmised ja kogemused muusikast ulatuvad palju kaugemale tavalise kitarrimängija rollist. Nagu sõbrad kinnitavad, on ta elav muusikaentsüklopeedia ning kirg helide vastu on teinud Tõuni tuntuks väljaspool lavalaudugi. Tõnu on olnud loengupidaja ja raadios saatejuht, jagades oma sügavaid teadmisi laiema publikuga. See kirg on teinud temast hinnatud õpetaja ja innustaja, kes mõistab muusikat nii nootide ja akordide mõttes kui ka laiemas kultuurilises kontekstis.

Kuid nagu Sööt, nii on Tõungi viimastel aastatel otsinud ja leidnud rahu loodusest: ta elab koos abikaasaga Muhu saarel. Oma maja, saun, tiik ja ümbritsev mets pakuvad vaimset rahu ja inspiratsiooni, milles vaikselt ja pingevabalt luua muusikat ja tunda rõõmu olemisest. Tõnu on keskendunud nüüd rohkem sooloprojektidele, mida ta oma Muhu stuudios salvestanud on.

Noblessneri Valukojas toimuv kontsert „Kolm bändi läbi kolme ajastu“ lubabki võrdluses teiste muusikutega heita pilgu Jaan Söödi ja Tõnu Timmi muusikalisele teekonnale, mis on kestnud juba üle 40 aasta ega näita nii meeste enda kui publiku rõõmuks raugemise märke. Sellest kõneleb asjaolu, et Valukoja kontserdil asub Jäääär tõsiselt rokkima – mehed võtavad kätte elektrikitarrid ja annavad minna, tõestades seda, et kunagi pole hilja proovida midagi uut!