Mul natukene viriseda laske,
sest Vargamäel on elu ilgelt raske.
Meil lehmad jäävad tihti kinni rappa
ja tööga võib end kasvõi ära tappa.
Ah, tegelt mingit tööd veel juurde andke,
mul jumala suva, et ma olen kerest kange!
Kui tahate, mind võite maha matta,
ma ühtki tööd ei jäta tegemata!
Kas keegi tunneb ennast või naabrit või töökaaslast ära?
Kust selline jant pärit on - ega ometi Tammsaare avaldamata märkmetest?
Kirjanik Indrek Koff on koos trupiga koosseisus Piip ja Tuut Teater ning superstaari saatest tuntud noor laulja Marta Lotta Kukk pannud kokku tõsiseltvõetava komöödia.
Veel katkeid. Kuna lavastus fantaseerib teemal, et kui tuntud kirjandutegelastele oleks antud vaimse tervise abi, on tsitaadid lubatud. Muhvi kirjast iseendale (Eno Raua tsitaat): Kallis Muhv! Mu vaene väike! Kindlasti ei aima Sa, kui õnnetu ma olen neid ridu Sinu poole teele saates. Ma olen nii üksik, nii kohutavalt üksik siin suure maakera peal. Mul pole suruda kellegi kätt. Sa ju tead, kallis Muhv, et mul pole ainsatki sõpra…
Kas nalja teha on ohtlik?
Tõsiselt rääkida on ohutum, nalja teha ohtlikum. Kas on nii? Naljasoon on inimestel erinev - ega muidu poleks käibel sellised lahterdavad väljendid nagu onu Heino naljad, Inglise must huumor, tordiga näkku naljad, allapoole vööd naljad jne. Mina isiklikult pole ühegi neist fänn. Aga sellele vaatamata on vaimse tervise sarja mitme hooaja kogemus, et vaimse tervise teemadel ehk siis lausa rasketel tõsistel teemadel nalja tegemine sobib publikule. Kõige suuremaks julgustuseks sai Tallinna Saksa Gümnaasiumi noore vastukaja - huumor võttis tõsiste teemade ootuses pinge maha.
Sarja moto on - areneme koos publikuga. Ega pole nii, et me kohe teame, mida just publikule pakkuda ja see ka töötab. Nii riskantse žanri puhul, nagu vaimse tervise etendused ja kontserdid ongi väga oluline liikuda edasi koos publikuga ja olla paindlik. Õpime ise ja avastame.
Kas kellelegi meeldiks, kui tema probleemide üle nalja visatakse. Ei ju. Aga kui suudame ISE oma puuduste üle nalja visata, tunduvad need kohe väiksemad. Tekib miski meeldiv distants nendega. Nali on ju miski, mis pole lõpuni ette määratud. Selles on vabadust ja teise tee nägemist. Siit tekib kohe seos improvisatsiooniga. Ja see on juba vaimsele tervisele vägagi kasulik tehnika. Kui palju meil elus lähevad asjad nii, nagu ette planeerime. Mitu protsenti keegi pakub? Ja kui ei lähe, kas mõtleme, et ongi tore. Kuidas pidigi mõtlema - raske olukord pole probleem, vaid väljakutse. Aga ilma naljata - improviseerimisvõime ja valmisolek olla naljakas on vägagi tervislikud asjad.
Hirm olla naeruväärne või vabadus naerda ise koos teistega.
Lasen oma õpilastel teha sketše ja tantse klassikalise muusika heliteoste põhjal. Algul oli totaalne vastasseis - me ei taha olla naeruväärsed, me ei tee. Nüüd juba harjutakse ja suur osa teeb lausa rõõmuga. Aga ikka on neid, kes ära kaovad ja ütlevad, et andke parem mingi kirjalik ülesanne. Hirm olla naeruväärne või vabadus naerda ise koos teistega. See on suur samm, aga vabastav samm. Kõige suurem oskus kriitika korral, kasvõi negatiivse hoiaku korral asutuse koosolekul, on pöörata olukord naljaks. Nagu ütles me gümnasist - naer võtab pinge maha. Aga selleks tuleb veidi nalja harjutada. Ja siis julgeda. Ja siis teha.
Üks koht, kus seda suhtumist harjutada, on kohe algavad etendused „Kui Hamlet oleks…“
Esietendus on halloweeni õhtul Tartus Gutenbergi klubis ehk siis enne kolliõhtut teeme nalja ja saame tervemaks. Edasised kuupäevad kohad on juba tavalisemad - 4. novembril Fotografiskas, päev hiljem Sakala keskuses ja 12. novembril Pärnu Endla Küünis. Piletid leiab SIIT.
