ARVUSTUS | Imbi Paju jätkab „Kadrioru aednikus“ oma varasemete teoste liini, kuid lastele sobivas formaadis

„Kadrioru aednik“ toob esile, kuivõrd oluline on üksteisest hoolida, ühte hoida, oma kodu ja koduümbrust kalliks pidada ning nende eest hoolitseda.

Ei mäletagi enam, millal viimati mõni lasteraamat niivõrd jõulise kampaaniaga avalikkuse ette saabus, ehkki teoseid, mille üle lärmi lüüa, ilmub meil rohkem kui küll. Suurejoonelised esitlused, raadiosaated, teleintervjuud ja kirjutised – see kõik ei saa tavapäraselt ühele värskele (laste)kirjandusteosele osaks. Ühelt poolt on Imbi Paju kaliibriga kirjaniku esimene lasteraamat kahtlemata märkimisväärne sündmus, teisalt aga näitab melu kindlasti ka kirjastuse tublit tööd, usku oma autorisse ja soovi teos lugejateni viia. Kõik see teeb aga ka veidi ettevaatlikuks ja kutsub ehk pisut kiusakaltki küsima, on see kõik ikka olnud kogu seda tähelepanu väärt.

Algimpulsi on Imbi Paju „Kadrioru aednik“ saanud õigusfilosoof Hent Kalmo 2021. aastal Vikerkaares ilmunud artikliseeriast, mis on pühendatud Konstantin Pätsi huvile aianduse ja kodukaunistamise vastu. Paju põimib Pätsi teema isiklike mälestustega, asetab selle laiemale ajaloolisele väljale ning loob ühenduse ka tänapäevaga, tuues esile Eesti presidentide rea ja rõhutades neist igaühe teeneid seoses Kadrioru aiaga. Nii et mingis mõttes võiks ehk öelda, et Paju jätkab oma varasemete teoste („Tõrjutud mälestused“, „Kirjanduskliinik“) liini, kuid teeb seda lastele sobivamas formaadis.