ARVUSTUS | „Armastusväärne“ näitab, et süüdlase otsimise asemel tasub vahel märgata hoopis elu ja iseenda väärtust
Norra mängufilm „Armastusväärne“ on nüansirohke karakteriuuring, mis pakub piisavalt pinget ka siis, kui peategelane vahepeal ebameeldivaks muutub.
Mul on rõõm kuuluda põlvkonda, kelle elus enese väärtustamine, enesest hoolimine ja üldse iseenda peale mõtlemine muutusid normaalsuseks pigem vara. Vähemalt enne, kui enamik oli jõudnud tõsisemad suhted luua ja lapsi saada. Seda valusam on aga kohata endast vanemaid, praeguseks umbes neljakümneaastasi inimesi – eriti naisi –, kes neid õppetunde alles nüüd omal nahal kogevad. Kui minu teismeiga langes kokku hüppeliselt suureneva teadlikkusega vaimse tervise olulisusest, siis sajandivahetusel, ilunippide ja dieetide ajastul ei olnud see just eriti prioriteetne. Erandeid on muidugi mõlemal poolel, aga erinevused on silmanähtavad.
