Merle Palmiste „Ala(s)ti laval“ garanteerib publikule naerukrambid

Merle Palmiste monoetendus heidab näitleja elule teravmeelse pilgu. Kuna etenduses on alati omajagu improvisatsiooni, on iga etteaste kordumatu. Sel laupäeval, 2. novembril esineb Nõmme kultuurikeskuses näitleja Merle Palmiste. Sedapuhku on ta küll mõnevõrra tavatus rollis – monoetenduses „Ala(s)ti laval“ ei kehastu ta ümber lavastaja taktikepi järgi, kõneldes kellegi teise kirja pandud sõnu. Ta on laval hoopis iseendana ja esitab enda loodud tekste. Ja rääkida on Palmistel nii mõndagi.

Kuidas jõudis Palmiste üldse mõtteni oma elukogemused lavalisse vormi asetada? „Ma olen ka varem monetendusi teinud ja teadsin, mida tähendab üksi laval olla. Eelmist mängisin ma päris pikalt, nii et tahtsin veel midagi sellist teha, aga ei leidnud kuidagi sobivat materjali, mis oleks mind kõnetanud või mulle huvi pakkunud,“ ütleb Palmiste. Kuni tekkis idee – kui õige prooviks enda üle nalja visata? Nii ta sündis, nagu meenutab autor: „See ei ole päris monoetendus või konstrueeritud stand up. Ise kutsun seda vabakavaks, milles on vestlusõhtu ja monoetenduse elemente, kus näitleja jagab laval ausalt oma lugusid.“ Osa tänu võlgneb publik Palmiste sõnul Andrus Vaarikule: „Tema ütles, et muidugi tee, ja viitsis mu lugusid kuulata, kui tema juures Pivarootsis olin. Mõne koha peal ütles, et „ei-ei, ära seda küll räägi!“, aga paljusid teisi toetas.“

Tohutu vabadus

Millest erineb „Ala(s)ti laval“ Palmiste argitööst Draamateatris? „Kõige rohkem selles, et mul on tohutu vabadus. Tekst on vabas vormis ja ma ise otsustan, mida ma täna laval räägin ja mida mitte.“ Tänu sellele on monoetenduses alati paras annus improvisatsioonilisust, mis muudab iga tüki unikaalseks ja hoiab selle põnevana Palmistele endalegi. Igasuguse rutiinist välja astumisega kaasneb alati ka väljakutseid. Ütleb ju Palmiste isegi – ei ole lihtne ollagi jutumärkides alasti ja üksinda laval. Kui muudel puhkudel võib näitleja leida endale õigustusi, et jäi näiteks dramaturgi töö soovida, siis ise algusest lõpuni vastutades ei anna kuhugi peitu pugeda. Tulebki panna end maksma ja kuulama. Nagu selliste tükkide puhul tavaks, ei ole Palmistel teksti paberil kirjas. „Tavaliselt ikka vaatad ja mõtled, täpsustad teksti paberil. Aga seekord on tekst mu peas. Nii et kui esimest korda publiku ees seda etendasin, puudus mul igasugune aimdus, kuidas nad selle vastu võtavad.“ Võtsid väga hästi. Ja nii on Palmiste jõudnud esineda mitte ainult Eestis, aga ka erinevates eestlaste kogukondades Los Angelesist Londonini ja Brüsselist Corkini.

Kinotsirkus Ulmelung

Merle „Ala(s)ti Palmiste“ tuleb esitamisele Nõmme Kultuurikeskuses. Sealse monotükkide rubriigi on oma tiiva alla võtnud kultuuriedendajad koondnimega Ulmelung. Üks tegijatest Rene Raotma selgitab: „Ajame joont, et laadaüritusi me ei tee. Ise naljatame, et teeme kinotsirkust dokumentaalfilmide festivalist alternatiivkunstini välja. Kui on õige asi, siis teeme kas või balletti ja lööme paavsti endaga patsu.“ Ulmelungi tuumikusse kuuluvad parimad sõbrad ja teised toredad inimesed, kes tahavad ühisesse asja panustada. Lisaks iseloomustab Ulmelungi soov luua teistsugust turundust – isiklikumat ja kohatundlikku.

Ja mida arvavad ulmelungistid ise Palmiste tükist? „Kõige ootamatum on see, et mõtled küll, et on peen preili ja diiva, aga tegelikult on ta kordades lihtsam inimene, kes ajab oma asju mänglevalt ja huumoriga. Ta on päris inimene, ja väga humoorikas inimene. Ja need seigad, mida ta oma elust maitseka bravuuriga kirjeldab, ajavad rahva niimoodi naerma, et naerukrambid on garanteeritud.“

Merle Palmiste „Ala(s)ti Palmiste“ etendub 2. Novembril Nõmme kultuurikeskuse suures saalis kl 19.

Piletid leiab Piletitasku.ee lehelt.