Kristjanit saab laval näha ka 1. novembril esietenduvas TEMUFI noortelavastuses „Võtmesõnade võrk“. Lavastusega antakse TEMUFI teatrimajas Viljandis novembris ja detsembris kokku seitse etendust.

Oma muusikavaliku kohta ütleb Kristjan Lüüs nii (kuulata saab ka siit):

BLOOM, ELIH, „The Long Run“

See on mul juba aastaid olnud go to-lugu, mis tekitab mõnusa vaibi ning lausa kisub paremasse tujju.

Nightwish, „Ghost Love Score“

Mäletan, et teismelisena tutvustas seda suurepärast teost mulle mu toonane parim sõber Ilmar (keda kahjuks enam meie seas pole) ja sellest sai aastateks mu lemmiklugu. Sümbioos metal-bändi ja sümfooniaorkestri vahel teeb sellest ühe eepilise rännaku, mis senini kananaha ihule toob.

(Allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut.)

Bo Burnham, „Goodbye“

Kui ma tegin Musta Kastiga 2023. aasta lõpus lavastust „Surm“, siis selles protsessis mängisime läbi kõikvõimalikke stsenaariume nagu näiteks „Kuidas ma tahaksin surra“, „Minu unelmate matus“ jne ning tollel hetkel ei osanud ma valida oma „matuselaulu“. Sellest on ka humoorikas stseen lavastuses. Alles hiljuti, kuulates üle Bo Burnhami geniaalseid lugusid tema Netflix saatest „Inside“, klikkis mul ära, et just see lugu oleks minu ideaalne „matuselaul“ ja selles kontekstis seda kuulates omistab see minu jaoks hoopis huvitavama konteksti ja pööratuse.

Mau Kilauea, „Wear Sunscreen“

Elukaaslane sattus täitsa juhuslikult selle loo peale ja koju jõudes öeldi mulle esimese asjana, et ma pean seda lugu kuulma. Ütleme nii, et ma ei pidanud pettuma. See, kuidas autor on ühendanud omaausa elutarkuse ja mõnusa biidiga tropical vibe’i, räägib enda eest.

Stevie Nicks, „Edge of Seventeen“

Mõnus old-school lugu, mis mõjub iga kord motiveerivalt. Et mis sa ootad, go give them hell, boy!

Kuu Elina, „Tere asemel“

Juhuse tahtel sattusin ma möödunud aasta Kõu festivalil Kuu Elinakontserdi esiritta just seda lugu kuulama ja ma olin kohe mingis teises reaalsuses lendlemas. Hiljem kuulasime seda lugu kodus nii palju, et sellest sai väikest viisi meie pere meem või sisenali. Nii et iga kord kui ma kuulen sõnu „siis sa tead“, läheb peas see lugu käima.

alt-J, „Taro“

Aasta oli siis 2023 ja filmisime Tenerifel tõsielusaadet „Armastus võidab alati“ ja ühtlasi oli see ka tolleks hetkeks pikim periood, mil olin oma elukaaslasest eemal olnud. Taro juhtus kuidagi mu Spotify discover weekly lehele ja see klikkis kuidagi nii hästi selle olukorraga, kuna minu jaoks oli selles loos täpselt see magushapuigatsuse noot.

Lil Dicky, Brain, „Pillow Talking (feat. Brain)“

Taaskordne „rännaklugu“, aga seekord hoopis räpi kastmes. Ma liigapalju räppi ei kuula, kuid see lugu on something else (midagi muud – toim). Kuidas luuatavapärasest olukorrast selline narratiiv – vau!

Tšellokontsert e-moll, op. 85. I. adagio, moderato

Paljud võib-olla ei tea, aga alates 5. eluaastast õppisin ma kümme aastat tšellot, kuni otsustasin lõpuks, et minust saab hoopis näitleja, mitte tšellist. Olles ise veel üsna noor, mängis üks vanem õpilane just seda tšellokontserti ja see puudutas mind moel, mida ma tollel hetkel ei osanud mõista. Nüüdseks pole ma üle 13 aasta tšellot mänginud ja kuulates seda lugu (eriti 2:15 algav osa), täitub mu hing igatsusega. Kuidas suudab üks pill nii emotsionaalne olla ja ennast kaasa kiskuda...

Karolin Saariste, „Taadike“

Mäletan, et iga kord, kui Karolinile külla sai mindud, sai õhtu lõpuks ikka tellitud „Taadikese“ laulu ja siis nutta löristatud. Ja iga kord, nagu katkine plaat, küsisin, millal ta juba selle ära salvestab. Lõpuks, aastal 2022 see juhtus. Mul on nii hea meel, sest selles loos on midagi nii ilusat, ausat ja habrast, mis ei jäta külmaks!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena