„Kirjutamine on nagu suudlemine, kuid ilma huulteta. Kirjutamine on nagu suudlemine mõistusega.“.

Austria kirjaniku Daniel Glattaueri romaan „Hea põhjatuule vastu“ ilmus aastal 2006. Sellest on vändatud film, loodud ohtralt teatrilavastusi ja meilgi lavastub lugu juba teist korda. Oma aktuaalsusest pole ta aga grammigi kaotanud, pigem on see kasvanudki. Küllap see toobki selle draama taas lavale nii Karlovas kui Berliinis.

Mis siis ikkagi on värsket loos, mis kirja pandud ammu enne instagramme, tiktokke ja suunamudijate võidukäiku? Skype´gi oli toona alles lapsekingades! Küllap on asi selles, et teadsime siis ja teame tänagi, et armastus ei realiseeru mitte teineteise vahtimises ekraanil, vaid tunnete jagamises. Selleks sobivad aga endiselt kõige paremini sõnad. Küllap nad seepärast polegi veel käibelt kadunud. Digiarendustega tundub üldse nii minevat, et pigem kaob enne käigust paberraha, kui armastusest sõnad.

Statistika väidab, et kuni aastani 1989 oli maailmas enimkasutatud fraasiks „I love You“, tol saatuslikul aastal tõusis esikohale „Made in China“. Tõsi, ega armastus pole kuhugi kadunud, ta on endiselt tipus, lihtsalt teisel kohal. Täpsemalt on seal siis armastuse sõnaline väljendus.

Sõnad erutavad meid endiselt. Miks? Sest neil on tohutu mõju meie organismi kõige erogeensemale piirkonnale – ajule. Sõnad äratavad meie kujutlusvõime.

See on põnev lugu, tunnete actionlugu, kus coolidest relvadest lendavate kuulide ja kung-fu koreograafia asemel käsitsevad kangelased sama filigraanselt ja täpselt sõnu.

Mängivad Ingrid Isotamm, Veikko Täär ja Andres Dvinjaninov

Esietendus 6. detsembril Tartus Karlova Teatris, piletid saad soetada SIIT.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena