KULTUURIBIIT | Näitleja Riho Kütsari playlist
Seekordse Kultuuribiidi on koostanud Ugala teatri näitleja Riho Kütsar, kes mängib peaosa täna Ugala suures saalis esietenduvas lavastuses „Arhitekt“.
Lavastus räägib loo tuntud arhitektist Leo Blackist, kes on hiilgeaegadel pälvinud auhindu oma projekteeritud elamukomplekside eest. Nüüd kavandab ta peamiselt parklaid. Konflikt puhkeb, kui ühe Leo karjääris olulisima, kuid tänaseks amortiseerunud hoone elanikud nõuavad selle lammutamist. Samal ajal on „amortiseerumas“ ka tema lähisuhted ja lähenemas lammutamisele kakskümmend viis aastat püsinud abielu.
Riho Kütsar kommenteerib oma muusikavalikut nii (kuulata saab ka siit): „Olen väga väike muusikakuulaja ja bänditundja. Mõnikord seda rubriiki silmitsedes ma ikka imestan kui suured melomaanid ja muusikaasjatundjad kõik on. Aga tühja kah, panen ritta siis lihtsamat ja tuttavamat kodumaist värki, mis vahel on väga korda läinud.“
Generaator M „Käed“
80ndate alguses juhtusin poisikesena telekast seda lugu nägema. Poisike ei uskunud oma silmi ega kõrvu, et maailmas võib midagi nii ägedat üldse olla. Tahtsin kangesti seda lindistada pere lintmakile Astra-207, aga kuna peres olid au sees Heli Lääts, Vello Orumets ja muu selline pehmem kraam, keelati see mul ära. Poisikese maailm kukkus kokku.
Magnetic Band „Onu Volli lugu“
Seda lugu tabas eelmisega sama saatus, mis tipnes isa kõrgendatud toonil lausutud tõdemusega, et lõpetagu ma ära - meie peres selliseid asju ei kuulata. Mõnikord aga õnnestus siiski poolsalaja see lugu täies pikkuses ja kõva volüümiga ära kuulata ja saada muusikast kananahk ihule.
(allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut)
Singer Vinger „Kasevete aeg“
80ndate keskpaigaks olin sirgunud noorukiks ja kodus minu muusikamaitse kujundamisega enam aktiivselt ei tegeletud. Sain rahulikult Singer Vingerit nautida. Siiamaani on enamike lugude sõnad peas ja kui juhtun kuskilt kuulama Kasevete aja kiunuvat kidrakäiku, läheb suu naerule ja käsi sirutub volüüminupu järele.
Apelsin „Shakespeare“
Mingi talvine päikseline pühapäeva hommik 80ndate alguses. Ärkasin üles just sel hetkel kui köögiraadiost kostis „nõnda hüüdis mu koolivend toanurgast vastu piiksus hiir vaid...aa aa...piiksus hiir vaid..aa aa...ja tunda oli ahjust tulnud kaneelikuklite lõhna. See lugu seostub üheselt õnneliku lapsepõlvega.
Ultima Thule „Liivimaa pastoraal“
Kellele ei meeldiks Ultima Thule. Meeldib mulle ka. Tõsine. Rammus. Tõhus. Tummine. Nagu päris. Siiamaani.
Genialistid „Elukool“
Kogu Genialistide repertuaar kubiseb vaimukatest ja ägedatest lugudest, üks kihvtim kui teine. Võiks kuulama jäädagi. Olen jäänudki. Seda lugu olen järjest kedranud vast oma 15 korda jutti. Vaimustav.
Liisi Koikson „Väike järv“
Terve see album on ülilahe ja see lugu eriti. Liisi laulab seda nii vingelt, et ma näen pilti jooksmas silme ees ja tunnen järve jahedat vett käte vahel sulisevat.
Riho Sibul „Tähesära“
Lummav. Täiesti fantastiline elamus live-kontserdilt. Ja hiljem ka plaadi pealt. Hämarseisundis videvikutunnil laotuse poole vahtides ikka ja jälle mitmeid kordi kuulatud ja tõdetud et läheb aina paremaks.
Ruja „Suudlus läbi jäätunud klaasi“
Jube lahe lugu. Esitus, viis, sõnad - kõik moodustab perfektse terviku ja paneb aina kuulama. Ja üldse, kogu Ruja, mõelda vaid, et nii vinge asi oli olemas juba 70ndatel. Perfektissimo.
Propeller „Helinälg“
80ndate lõpus sattus minu kätte makilint Propa lugudega. Pole vist vaja lisada, et see sai ribadeks kuulatud ja kadestatud Karuksit kes on jäädavalt laulu sisse needitud.
