Urmas Viilma: mul läks paarkümmend aastat, saamaks aru, mida tähendab olla isa

Isaks saamine on kahtlemata parimaid asju minu elus. Sain sellest ajaloolisest hetkest pisut vähem kui kahekümne aasta eest väga vahetult osa.

Läks lausa nii, et pidin olema see, kes esimesed tunnid kahekesi koos lapsega veetis, teda rinnal uinutas, talle süüa andis, teda pesi ja mähkis. Aga see oli alles algus…

Isaks saamine ei juhtunud minuga mõne minuti, tunni, isegi mitte ühe päeva või nädalaga. Faktiliselt sain isaks siis, kui meie laps sündis, kuid isaks olemist õppisin alles aja kuludes. Isiklikust kogemusest saan täna väita, et mees kasvab isana samal ajal, kui naine kasvab emana. Kõige ühtehoidvam on pere, kus vanemad kasvavad koos lapsega ja laps koos vanematega. Üksteist kasvatades ja üheskoos kasvades kasvatakse üksteisega kokku. Nii sünnib pere.