Martin Laine: maailma võimsaim riik on sisenenud ametlikult tõejärgsesse ajastusse

Valedel on sõjas tõe vastu oluline eelis. Valede arv on lõpmatu. Tõde piiravad reaalsuse piirid.

Oskan ilmselt täpselt määrata momendi, kui mõistsin, et vähemalt USA ühiskonnaelus on tõde võitluse valede vastu lõplikult kaotanud. Kui USA tulevane president Donald Trump rääkis presidendidebati ajal, et immigrandid söövad koeri ja kasse, siis USA asepresidendikandidaat J. D. Vance tunnistas CNNis sisuliselt otse, et oli kampaania Haiti immigrantide vastu välja mõelnud, sest tema roll on „rääkida lugusid“, mis puudutavad ameeriklaste hinge.

Emotsioonid on muutunud ülemuslikuks tõe ees. Valed on USA poliitikas täielikult normaliseeritud.

Seda nimetataksegi tõejärgseks ajastuks. Mõni eelistab mõistet „argumendijärgne“, sest tõe jäik defineerimine on omaette libe tee. Heaks näiteks argumendijärgsusest võib nimetada USA ja Euroopa paremäärmuslaste ja vasakäärmuslaste hulgas levinud argumentatsiooni, et kui Ukrainale relvi mitte anda, siis saabub rahu.

Rahu on universaalselt mõistetav kui soovitud tulemus vastukaaluks sõjale. Kuid sellises olukorras on selle sõna taha peidetud õõvastavad varjatud tagajärjed, mida argumendi kasutaja teadlikult või mitteteadlikult näidata ei soovi. Kirjeldatud argumentatsioon ignoreerib Venemaa olemasolu ja rolli pealetungis täielikult, jättes mulje, justkui süüdi on relvad, mis konflikti „toidavad“. Sisuliselt pole tegu valeväitega, sest pärast relvituks jäetud armee tapmist ning Ukraina rahva anastamist ja vägistamist võib tõepoolest saabuda vaikushetk, mida defineerida „rahuna“. Minu hinnangul on rahu sellisena defineerimine perversne.