Toomas Alatalu: räägitakse taas. Aeg, mil Putinile ei helistatud, oligi ootamatult pikk

Põhimõtteliselt ei saanud Saksamaa sotsdemmist kantsler Olaf Scholzi telefonikõne Vladimir Putinil olla mingiks üllatuseks.

Vähemalt ei saanud see olla üllatuseks – ütleme nii – pragmaatilistele poliitikutele ja ka teadmistele tuginevatele analüütikutele, kes ei lähe kaasa nn peavoolu esimese mõtte ja improviseerimiste tulvaga. Rahvusvaheline suhtlus muutub pidevalt ja see, et püsis teatud kollektiivne ühisrinne agressori vastu, oli vaieldamatult saavutus.

Samas tuli kirjutades järsku ette – kes seda mõistet „kollektiivne Lääs“ esimesena kasutas – kas Ukraina toetajad või – irvitades Kreml? Sest tõesti on tegu paraku erilise kollektiiviga, kus ühed ei täida aastakümneid endile võetud kaitsekohustusi ning kelle liikmed täidavad samamoodi ehk suvaliselt ja endale kasulikke kõrvalteid otsides agressorile kehtestatud sanktsioone. Elluviidav kogusumma on mõistagi muljetavaldav ja protsess on jätkunud, ent karmiks sõnumiks kõigile sai ühel päeval ilmnenud tõik, et koalitsiooni nõrgimaks lüliks on tegija nr.1 ehk USA valitsus.