Karin Bachmann: tulevikulinnad vajavad „tänavalapsi“! Tänaval mängiv laps on märk möödujale usaldatavast keskkonnast

Eesti inimene on hakanud teadvustama linna elukeskkonnana ning ei lepi enam iganenud lahendustega. Tänaval, kus lapsel on hea olla, on kõigil hea olla.

Eestis käsitletakse tänavaid veel pelgalt koridoridena, mida hinnatakse läbilaskvuse põhjal. Mitte laste, ratturite või koerajalutajate läbilaskvuse, vaid autode arvu põhjal. Superhea ristmik võimaldab sujuvat autoliiklust, tuhanded masinad saavad linnakeskustest läbi sõita jalga gaasilt tõstmata ning „segava jalakäija-faktoriga“ minimaalselt ristudes.

„Autode ülemvõim on muutnud laste mängu vanematele tööks, kes peavad oma laste aega sisustama, neid mänguväljakutele ja mängukohtumistele sõidutama ning seal valvama,“ tõdeb The Atlantic eelviidatud artiklis. Me elame suhteliselt kõige turvalisemal ajal üldse, kuid samas sisendatakse lastele rohkem hirme kui kunagi varem.

Igasugune väiksemgi risk võrdsustatakse automaatselt ohuga. See kõik peegeldub eriti teravalt laste mänguväljakutel, mis on ohutustamise käigus polsterdatud nii igavateks, et lapsed neil aega veeta ei taha. Linnast linna ja riigist riiki korduvad mänguvahendid ammendavad end kiiresti ja kui laps asub oma fantaasiat rakendama ja mänguvahendi piire katsetama (liumäest selg ees üles ronima vms), saab ta kohe kas pahandada või on tootja juba mänguvahendil igasuguse teisitikasutuse tõkestanud.

Juba suuremad lapsed ja noored on aga suunatud kõik kesklinnadest ja linnaosadest väljapoole, sest ei taheta neid avalikus ruumis näha. Nad on lärmakad, kohmakad, ei lapsed ega täiskasvanud, vahepealsed ja keskmisele kodanikule ebamugavad. Neile tehakse rulaparke, kuigi kaugeltki kõik noored ei taha ega oska neid kasutada. Jäävad üle kaubanduskeskused, kus neil ju ka tegelikult asu ei ole ning kohad, kus tavaliselt ei käida või ei julgeta käia. Tsükkel „noorest kasvab huligaan“ võibki siit alguse saada.