Eesti muusikakoolide fenomenist. „Rohkem võiks tunnustada muusikakoolide õpilaste tulemusi, mitte vaid sportlaste saavutusi“

Eesti väikese maana on oma suure muusikakoolide arvuga võrdlemisi ainulaadne. Kuidas aga seda rikkust hoida?

Kui palju on Eestis teadvustatud meie muusikakoolide ja instrumendiõpetuse fenomeni? Alustame sellest, et meil on praegu kokku 86 muusikakooli ja 12 000 ringis õpilasi ning koolide võrk katab Eestit tihedalt üle kõigi maakondade. Aeg-ajalt ilmub meedias artikleid pilliõpetuse probleemidest, kuid väga vähe pilliõpetuse saavutustest.

Nii mõnelgi korral vestluses erinevate maade muusikategelastega olen näinud imestust, kui mainin Eesti muusikakoolide arvu ja seda, et need pole mitte erakoolid, vaid riiklikult ja omavalitsuste poolt rahastatavad koolid, mille õppemaks on võrreldamatult väiksem sellest, mis teistes maades tuleb maksta. Sama fenomeni näitab kujukalt muusikakoolidega lahutamatult seotud konkurss „Parim noor instrumentalist“.

Juba aastakümneid toimunud konkurss on uuenenud vastavalt aja nõuetele. Aasta-aastalt paisub see aina suuremaks, osalejaid tuleb järjest rohkem. Kõik instrumendid koos ei saa ammugi enam võistelda – nad on jagatud üle aasta gruppidesse. Ühel aastal klaver, klavessiin, orel, plokkflööt, flööt, klarnet, saksofon, oboe, fagott, metsasarv, trompet ja madalad vaskpillid. Teisel aastal keelpillid viiul, vioola, tšello, kontrabass, kitarr, akordion, kannel ja löökpillid. Eelvoorud toimuvad üle Eesti, kus muusikakoolid on jaotatud regioonideks.

Lõppvoorus on nii palju mängijaid, et loomulikult ei mahu nad ühel ajal ühte kooli esinema. Seetõttu toimusid need sel aastal näiteks nii: viiul ja vioola Tallinna Muusika- ja Balletikoolis, tšello ja kontrabass Keila muusikakoolis, kitarr Viljandi muusikakoolis, akordion ja kannel Tallinna muusikakoolis ning löökpillid Viimsi muusikakoolis. Osavõtjaid oli kokku 715, kõige arvukamalt viiuli erialal – 112 õpilast, aga näiteks ka tšello erialal 44 mängijat või löökpillide erialal 58 mängijat.

Saime konkursijärgselt kokku erinevate inimestega, kes selles valdkonnas tegelevad, et vaadelda pisut selle fenomeni olemust ja toimemehhanisme.

Mart Laas: konkurssideta oleks elu igavam

Tallinna Muusika- ja Balletikooli tšelloõpetaja Mart Laas on oma ala väljapaistvamaid õpetajaid, kelle õpilased on suur enamus Eesti häid tšelliste, teiste hulgas Marcel Johannes Kits, Valle-Rasmus Roots, Siluan Hirvoja, Silvia Ilves, Helen Ott jpt. Olles ise Eesti tšelloõpetuse legendi Laine Leichteri õpilane, kannab ta nüüd tema pärandit oma õpetuses edasi. Soovin teada Mart Laasi seisukohta, milline on tema pilgu läbi selle konkursi tähendus ja väärtus? Ta ütleb: „See on nii pikk traditsioon, mis aja sellelt konkursilt meie andekad lapsed on läbi käinud. Nüüd on ta iga korraga aina suuremaks paisunud, osalejate arv muudkui kasvab.

“Konkursi korralduse osas on viimasel 10–15 aastal tehtud muudatusi ja otsitud seda kõige paremat formaati ja tasakaalu erinevate vanuste ja tasemete vahel. Noored muusikaõppurid osalevad vanuserühmade kaupa nagu konkurssidel ikka, aga nüüd on juba mõnda aega seal A ja B kategooria. Mart Laas kommenteerib: „Vahepeal läks asi nii, et suured koolid: Tallinna Muusikakeskkool, Tartu Heino Elleri Muusikakool, Tallinna ja Tartu suuremad lastemuusikakoolid võtsid enamuse kohtadest. Väiksemate koolide lapsed ei jõudnud nendega võistelda ja neil kippus motivatsioon osaleda kaduma. Sellepärast tehtigi konkursile A-kategooria suurematele koolidele ja B-kategooria väiksematele. Repertuaarinõuded on ka mõnevõrra erinevad ja see jaotus on ennast nüüd õigustanud.“

Küsin Mart Laasilt, mis tema arvates paneb noori muusikaõppureid konkursile tulema, nii et arvud aasta-aastalt suurenevad? Mart Laas arvab, et konkursile minemise hasart paneb rohkem harjutama, õpetajatele on see ka vajalik väljakutse. „Huvi on ju suur, järelikult vajadus konkursi järele on ka suur. Konkurssideta oleks elu igavam ja see on natuke ka nagu spordivõistlus. Praegusele ühiskonnale on üldse omane eduelamuse otsimine. Lapsevanemad lükkavad ise tagant, et laps midagi oskaks ja saavutaks.“ Konkurssidel on ka oma varjukülg – kui midagi ebaõnnestub või ei saa preemiat. Mart Laas leiab, et see käib elu juurde. „Kui ei proovi ja ei riski, siis ei tule ka saavutusi ja arengut.“

“Parimal noorel instrumentalistil“ torkab silma preemiasaajate rohkus. Mart Laas on seda meelt, et rohkem tunnustamist on kasuks. „Olgu kasvõi eripreemia – ka see annab indu juurde. Lapsel silm särab ja lapsevanemad ka näevad, et asi edeneb!“

Viiuli erialal on viimase 5–6 aasta jooksul toimunud suur tõus ja õppida soovijate arvukus on kasvanud. Milline on tšello ja tšelloõpilaste olukord? Mart Laas ütleb, et tšellistide kogukond on alati olnud väga sõbralik ja kokkuhoidev. Ta möönab, et tšello on nüüd palju populaarsem ja arvukam, võrreldes ajaga, mil ta ise õppis ja lisab: „Tšello populariseerimiseks on palju kaasa aidanud ansambel C-JAM, samuti Marcel Johannes Kitse võit „Klassikatähtedel““.

Tallinna kõrval on tšelloõpetuses pikaajaline ja edukas Tartu Heino Elleri Muusikakoolis Reet Metsa tšellokoolkond ning Türi muusikakoolis Helen Ott oma õpilastega. Mart Laas ütleb: „Õpetajate järelkasvuga meil lihtne pole. Minuvanustest olemegi mina ja Lembi Mets Tallinnas ja Reet Mets Tartus. Vahepeal jäid põlvkonnad vahele, mindi palju välismaale tööle. Siis tulevad Henry-David Varema – EMTA õppejõud ja prorektor, Leho Karin ja Ardo Västrik MUBAs, Viimsis Ann Kuut, VHK muusikakoolis Ruslan Petrov ja Kristian Plink, Saaremaal Joel Nachtigall, Keila muusikakoolis Egmont Välja. Tublit tööd teevad Kaia Tambi, Marta Jaana Staskevitš ja mitmed teised. Mõned mängivad ainult orkestris: Theodor Sink ERSOs, Siluan Hirvoja Tallinna Kammerorkestris, Marius Järvi Estonia teatri orkestris. Mõni väga hea mängija hakkab hoopis dirigenditöö vastu huvi tundma, nagu Valle-Rasmus Roots.“

Pöörame pilgu ka tšelloõpilaste järjepidevusele. Mart Laas selgitab, et tšelloõppimine midagi massilist ei ole. „Õpilaste pealetulek käib nagu lainetena. Isegi MUBAs on aastakäike, kus tšelloõpilasi on vähe ja siis tulevad jälle klassid, kus neid on mitmeid.“ Ütlen, et keelpillimänguga alustamine on lastele ju üldiselt keeruline. Mart Laas kommenteerib: „Siin on palju distsipliini vaja ja tänapäeva lapsed ei ole enam nii kuulekad, kui vanadel aegadel. On öeldud, et viiulimäng on üldse üks keerulisemaid inimtegevuse liike. Tšellol on mänguasend mugavam ja pill annab ennast algajale kergemini kätte. See peab aga küll algusest peale selgeks saama, et ole sa ükskõik kui andekas – tööd tuleb teha, sest muidu lähevad kõvad töömehed mööda! Eriti nooremas eas sõltub edu palju ka vanematest – vanemad käivad tunnis kaasas, et lapsel aidata meeles pidada, mida ta peab tegema. Aga on ka neid, kellel on väikesest peale siht silme ees, nagu mul praegu Aleksandra Maria Tralla, kes ütles juba 4-aastaselt: ma tahan tipp-tšellistiks saada!“

Regina Suik: see on meie tugevus, et meil selline muusikakoolide võrgustik on

Oma vaate „Parima noore instrumentalisti“ konkursile ja instrumendiõpetusele Eestis annab Orissaare muusikakooli direktor ja Eesti Muusikakoolide Liidu juhatuse esimees Regina Suik. Küsin ka temalt, milline on tema pilgu läbi konkursi „Parim noor instrumentalist“ tähendus ja väärtus. Ta ütleb, et see on ainulaadne konkurss, kus muusikakoolide õpilased saavad ennast proovile panna ja kuulda ka teisi. „See on võibolla veel kõige olulisem, et lapsed üksteisega kokku puutuvad. See kindlasti innustab palju.“

Konkursist võttis osa tänavu 715 last, lõppvoorudes osales 355. Kõik need on parajalt suured arvud. Regina Suik mainib, et hindamissüsteemi tehti natuke ümber, just sellepärast, et iga osaleja saaks individuaalsema hinnangu oma mängu erinevatest külgedest.

Tunnen huvi, millised pillid populaarsemad olid. Regina Suik loetleb: „Kõige populaarsemad olid selgelt viiul ja kitarr.“ Miks just viiul? Regina Suik arvab: „Võibolla on siin kaasa aidanud väiksemad ja suuremad orkestrid, mida Eestis palju tehakse. Võibolla orkestrile mõeldud teosed on sümpaatsed. Ühtlasi on suur võimalus kandideerida välismaa orkestritesse mängima, mis annab suure kogemuste pagasi. Aga muidugi on ka klaver jätkuvalt populaarne ning samuti on tahetud pillid kitarr ja akordion.“ Regina Suik toob välja veel selle, et huvi on tõusnud rahvapillide vastu. „Seda on kindlasti mõjutanud pärimusmuusika võidukäik Eestis. Pole ju vaja kaugele vaadata, võtame kasvõi, kes meil Eurovisioonil käis sel aastal Eestit esindamas.“

Noorte instrumentalistide head tulemused toetuvad Eesti arvukate muusikakoolide õpetajate silmapaistvale tööle.

Noorte instrumentalistide hea mäng ja head tulemused toetuvad Eesti arvukate muusikakoolide õpetajate silmapaistvale tööle. Kuidas Eesti muusikakoolides olukord on, kas õpetajaid jagub? Regina Suik möönab, et Tallinnas ja Tallinna ümbruses, mida nimetatakse ka „kuldseks ringiks“ on kõik üsna hästi – õpetajaid on piisavalt, koolid on tegusad ja aktiivsed. „Aga mida kaugemale sellest 30-40 kilomeetri raadiusest Tallinna ümber, seda keerulisem on leida kõigile vajalikele erialadele õpetajaid. Juurde tuleb ka elukoha küsimus – kaugemates kohtades tuleb pakkuda n-ö töökohta koos korteriga. See pole aga alati võimalik.“

Küsin kuidas Saaremaal olukord on? Regina Suik ütleb: „Keelpillide osas on meil Orissaares ainult viiul ja kitarr, tšelloõpet praegu pole. Aga viiuliõpetajaid on kaks, Anneli Oidekivi-Saaremäel ja Gunnar Grencštein, tublid ja entusiastlikud, kes teevad head tööd, viiuli eriala on tänu neile kasvava suunaga. Ja siis muidugi on meil saarel selline inimene, nagu Laine Sepp, tuntud staažikas õpetaja, kelle õpilased enamasti ka konkurssidel käivad, nii ka sel aastal. Ja Kuressaares on ka tšelloõpetaja olemas – Joel Nachtigall.“

Milline pilt õpilaste osas avaneb, kuidas huvilisi juurde tuleb? Regina Suik ütleb, et Orissaare muusikakoolis enamasti nii palju kui lõpetab, nii palju tuleb ka juurde. Ta lisab: „Väiksemates kohtades ei ole lastel instrumendi osas nii palju valikuid. Peame ka seda jälgima, et muusika ikka rohkem rõõmu valmistaks, kui raskusi, et see tasakaal paigast ei läheks. Sellepärast on koolides õppeviiside valik läinud üsna mitmekesiseks. Näiteks vabaõpet võib pakkuda ka rühmatundidena ja see on suunatud neile, kellel pole kas aega või nii suurt huvi pilli süvaõppe jaoks.“Kas lihtsamate variantide pakkumine ei tõmba pillimängu taset alla?

Regina Suik arvab, et seda ei pea kartma. „Muusikakoolides on alati neid, kes tahavad oma instrumendile pühenduda ja neid, kes tahavad õppida kergemal režiimil. Neile peame pakkuma ka seda võimalust. Väga tugevaid õpilasi, kes lähevadki edasi õppima MUBAsse või Heino Elleri Muusikakooli ja seejärel muusikaakadeemiasse, on minu arvates arvestatav hulk. Tegeleme sellest aastast muusikakoolide uute õppekavade väljatöötamisega, kus pöörame ka suuremat rõhku eelprofessionaalsele õppekavale. Eesmärk on pakkuda põhjalikumat õpet neile, kel on potentsiaali ja soovi muusikaga süvendatumalt tegeleda ning see annab tugevama baasi edasiõppimiseks.“

Palun Regina Suiki ka formuleerida, mida pilliõppimine lapsele annab? Ta arvab nii: „Kui laps hakkab midagi keerulist õppima, saab selle selgeks ja mängib juba soravalt – see annab suurt rahuldust ja rõõmu, millega hakkama saad. Kes muusikakoolis on käinud, kui nad ka ei jää muusikaga professionaalselt tegelema, siis tööturul on nad hiljem väga hinnatud inimesed. Muusikakool annab loovat mõtlemist, aja planeerimise oskust, distsipliini. Pilli mängides on töös mitu asja: vaatad nooti, samal ajal sõrmed leiavad pillil õiged noodid, mõte on kogu aeg aktiivne. Kõik see annab arengule edaspidiseks väga tugeva vundamendi.“

Eesti väikese maana on oma suure muusikakoolide arvuga võrdlemisi ainulaadne. Regina Suik nõustub ja ütleb, et see on meie tugevus, et meil see võrgustik on. „Seda rikkust peame hoidma! Muusikakoolid kasvatavad tugevaid kultuuriteadlikke noori, kes väärtustavad kultuuri, kui osa meie eneseteadlikkusest. Euroopas ja põhjamaades on muusikaharidus läinud meiega võrreldes üsna kalliks, erandina on Rootsi, kus riik toetab muusikaharidust. Samas pakuvad nad väga palju rühmaõpet, kus mänguoskus ei saa kindlasti nõnda arendatud kui meil. Ka puudub individuaalne lähenemine, mis instrumendiõppes on väga oluline, viies nii aga mänguoskuse taset alla. Nii et meie muusikakooli tugev tase peab kindlasti jääma, aga alati peab vaatama, et nõudlikkus ja töö oleks heas tasakaalus mängurõõmuga.“

Muusikaõpilane Deliisa Virunurm: teed seda, mida armastad

Deliisa Virunurm on 15-aastane tšelloõpilane Keila muusikakoolist, andekas noor, kes on juba edukalt osalenud nii kodumaistel kui ka rahvusvahelistel konkurssidel. Üldhariduslikus koolis käib ta Keilas erakoolis „Läte“. Muusikakooli 7 klassi on tal juba läbi käidud, praegu on ta muusikakoolis lisa-aastal. Viimasel konkursil „Parim noor instrumentalist“ sai ta A-kategoorias I koha. Lisaks sellele on Deliisa olnud väga edukas ka rahvusvahelistel konkurssidel: III koht konkursil „Daleki akordi“ Horvaatias (2023), II koht Jan Vychytili konkursil Tšehhis (2023) ning esikohad noorte muusikute konkursil „Sigulda 2023“, rahvusvahelisel konkursil „Giovani Musicisti – Città di Treviso“ Itaalias (2024) ja rahvusvahelisel konkursil „Grand Prize Virtuoso Barcelona“ Hispaanias (2024). Sel aastal oli Deliisal ka juba oma esimene soolokontsert.

Küsin Deliisalt kuidas tšello tema ellu tuli ja kuidas ta selle pilli endale valis? Ta ütleb: „Tšello hakkas mulle kohe meeldima oma maheda kõla poolest. Ja nüüd ma tunnen, et see on tõesti minu pill. Ma ei oskaks küll ühtegi teist instrumenti soovida!“ Mainin, et keelpilli õppimisega alustamine pole ju lihtne ja nõuab palju kannatlikkust. Deliisa selgitab: „Algus oli muidugi omajagu keeruline, et näppudega täpselt keeli alla vajutada ja saada intonatsiooni puhtamaks. Samas ma olen vasakukäeline ja mõnes mõttes on see isegi hea. Poognahoid võttis ka aega, aga siis hakkas aina paremaks minema.“Oma õpetaja Egmont Väljaga on Deliisal väga hea läbisaamine. „Õpetaja on mul väga hea, sõbralik ja kannatlik minuga. Pigem olen ise vahel kannatamatu, tahan tulemust kiiremini ja et saaksin raske loo kiiremini selgeks. Mõnikord on ka mu õpetaja poeg Johannes Välja mulle tunde andnud. Ta on väga hea tšellist ja tegutseb praegu Saksamaal.“

Õppimise protsessist räägib Deliisa: „Väga põnev on uute lugudega alustada, neid n-ö avastada. Samas jällegi on tähtis oma mängu viimistleda, et leida kõik, mis muusikas on ja seda ka väljendada!“

Tunnen huvi, kas pilli õppimine on alati olnud huvitav. Deliisa ütleb: „Viimased kaks aastat on olnud kõige huvitavamad ja olen hakanud rohkem muusikat armastama! Esimestel aastatel muusikakoolis ma veel ei saanud kõigest nii hästi aru ja tegin sealt kõrvalt teisi asju veel, näiteks käisin akrobaatikas. Aga nüüd on tõesti muusika mulle lausa vajalik!“Milline muusika eriti meeldib ja paneb fantaasia liikuma? Deliisa arvab, et praegu on selleks Saint-Saënsi tšellokontsert nr 1, mis on suur, ilus ja põnev teos. Konkurssidel on ka olnud põnevaid lugusid, näiteks meeldis talle kohustuslik kaasaegne pala konkursil „Daleki akordi“ Horvaatias, kus ta käis 2023. aastal.Küsin, kes kuulsatest tšellistidest talle meeldivad ja kes teda inspireerivad. Deliisa ütleb, et muidugi Marcel Johannes Kits, aga meeldivad ka sellised mängijad nagu Sol Gabetta või Kian Soltani. Kui Marcel Johannes Kits osales Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursil, vaatas Deliisa internetist tema konkursivoore ja elas kaasa.Deliisa on osalenud paljudel konkurssidel, „Parimal noorel instrumentalistil“ juba kolm korda, esmakordselt muusikakooli II klassis, kui ta sai II koha. Aga olulisel kohal on nüüd pigem rahvusvahelised konkursid. Ta räägib sellest lähemalt: „Konkursil käimine on mulle päris tähtis. Saan seal näha, mis tasemel ma olen, kuulda, kuidas teised mängivad. Muidugi on seal närveerimist ka, aga kui juba olen laval, siis rahunen maha ja kõik see adrenaliin, mis sees on, läheb pillimängu. Konkursid annavad ka võimaluse maailma avastada, näha, kuidas asjad käivad Eestist kaugemal.“

Üks asi konkursside juures, millest ta teinekord puudust tunneb, on tagasiside žüriilt. „Mõned korrad on seda olnud ja see viib väga palju edasi. “Nii keelpilli- kui ka puhkpillimängijatele on väga oluline kontsertmeister. Deliisa ütleb, et temal on väga hea saatja, Kairi Vavilov. „Olen kindlalt endale leidnud väga hea klaverisaatja. Mõistame üksteist suurepäraselt.“

Küsin Deliisalt, et kuidas ta tunneb, mida muusika ja tšello on talle elus andnud? Kindlasti enesekindlust, arvab ta ja kui konkurssidel mäng õnnestub, siis see annab julgust edasi minna. „Muusikamaailm on ilus ja huvitav. Väga tore on sellise asjaga tegelda. Oled nagu kogu selle asja sees ja tunned, et sellel on suur mõte ja eesmärk.“ Kui arutame, kas muusika võiks tulevikus ka elukutseks saada, ütleb Deliisa: „See on ju ilus töö, mida pillimängija saab teha – näiteks orkestris mängida. Ja see on töö, mida ei tee ainult raha pärast. Teed seda, mida ise armastad.“

Kristel Eeroja-Põldoja: konkurss on investeering õpilase tuleviku tasemesse

Kristel Eeroja-Põldoja on viiuldaja, viiulipedagoog ja Tartu Heino Elleri Muusikakooli keelpilliosakonna juhataja. Tema pilgu ja käe alt on käinud läbi rohkelt Lõuna-Eesti keelpilliandeid, tema õpilased on edukalt osalenud „Parimal noorel instrumentalistil“ ja muudel konkurssidel. Kristel Eeroja-Põldoja räägib „Parima noor instrumentalisti“ tähendusest: „See konkurss annab muidugi väga hea ülevaate, mis meil viiulimängu järelkasvus üle Eesti toimub.“ Ja kuigi konkurssidega seostuvad ka mõtted, kas võistlemine ja õpilaste reastamine on ikka õige ja ei lisa liigseid pingeid, on tema arvates konkurss pigem hea asi. „Konkurss on suur motivaator, annab õpetajale pikemas plaanis võimaluse huvitavamaid kavasid koostada, süvendatumalt töötada, leida õpilastele rohkem esinemisvõimalusi. Kui konkursil ei pruugi ka saada kohe suuremaid tulemusi, on see nagu investeering õpilase tuleviku tasemesse. Kui paar aastat on mööda läinud, on kohe näha: hea, et see konkurss sai tehtud, viis palju edasi. See kuulub ka õpetaja töö juurde teha õpilasele konkurss põnevaks ja näidata, mida toredat sellega kaasneb: saab esineda ilusas suures saalis, kuuleb teisi ja saab end nendega võrrelda. Nii et see on pikaajaline protsess ja igal juhul väärtus pilliõppes.

“Konkursi nõuete osas arvab Kristel Eeroja-Põldoja, et parem kui neid ei muudetaks liiga tihti. „Ma ei ole väga uuendamise poolt lihtsalt uuenduste pärast. Hea kui kujunevad välja traditsioonid, mille järgi siis harjud tegutsema ja toimima.“ Konkursil praegu käibel olevate A ja B kategooriate kohta ütleb Kristel Eeroja-Põldoja, et praegune A ja B kategooriatesse jagamine, kus suurte koolide, nagu MUBA ja Elleri kooli õpilased saavad osaleda vaid ühes, A-kategoorias talle päris õiglane ei tundu. „Kategooriad võiksid ikkagi olla kõigile vabalt valitavad. Ega meie lapsed pole ka teistsugused kui igal pool mujal üle terve Eesti. Ja kui meil on neid, kes pole veel valmis A-kategooriaks, aga tahaksid ikkagi ennast proovile panna, siis võiks neil olla võimalus teha seda B-kategoorias.“ Kristel Eeroja-Põldoja toob näiteks Liivimaa muusikakoolide keelpillimängijate konkursi. „Teeme seda konkurssi „Parima noore instrumentalisti“ vaheaastatel. See on Lõuna-Eesti piirkonna koolidele: haarab ülaltpoolt Paide ja Türi kuni Viljandi, Võru ja Valgani välja. Kokku tuleb seal kaks tihedat päeva ligi 120 osalejaga. Meil ei ole A või B kategooriat. On lihtsalt neli vanuserühma, võistleme sõbralikult koos.“

Küsin Kristel Eeroja-Põldojalt tähelepanekuid, kuidas õpilased ise konkursil käimisesse suhtuvad? Ta ütleb: „See on ju ka esinemine, nagu iga teine. Peame aga mõtlema, et oma jutuga õpilast ilmaaegu närvi ei aja. Ma olen alati ettevaatlik ütlema, et pead hästi mängima või et see on väga raske. Näiteks siin Tartus meie suur eelis on, et Tubina saal võlub ära kõige väiksemadki. Nii saab õpetaja öelda, et vaata kui ilus saal, siin on nii hea kõla ja tore oma lugusid mängida.“

Tunnen huvi, mis pilt avaneb Lõuna-Eesti andekatest lastest. Kust nad tulevad ja millised nad on? Kristel Eeroja-Põldoja selgitab: „Meil siin Lõuna-Eestis on õnneks veel päris palju häid viiuliõpetajaid ja eks nad nende käe alt tulevad. Häid mängijaid on eriti tulnud Põlva, Põltsamaa, Võru, Räpina muusikakoolidest. Algus on ju kõigil üsna ühesugune: et laps peaks viisi, oleks musikaalne ja julge. Nooremates klassides on veel oluline, et vanemad ka asja juures oleks.“ Kristel Eeroja-Põldoja rõhutab, et andeka lapse puhul mängib suurt rolli ka ümbrus, kus ta üles kasvab. „Minu soov on, et üldhariduskoolid ka rohkem tunnustaksid neid, kes muusikakoolis käivad ja tulemusi toovad. Tähelepanu kipub rohkem olema ainult spordisaavutustel. Eks me saame siin ka ise midagi teha ja oma õpilastega rohkem üldhariduskoolides esineda.“

Soovin Kristel Eeroja-Põldojalt ka teada, mida tema arvates pilli õppimine lapsele kaasa annab. Ta ütleb, et kindlasti distsipliini. „Ma ütlen ikka oma õpilastele, et pill on sinu hea sõber. Ja pill on aus. Kuidas sina temaga tegeled, nii ta sulle vastab. Kui sa teda kodus välja ei võta ja ei harjuta, kas sa arvad, et ta siis vastab sulle ilusti? Ei, ta teeb halba häält ja on sinu peale solvunud.“

Nõustume mõlemad, et Eesti muusikakoolide arvukus on fenomen omaette ja Eestis on üldiselt head võimalused muusikaharidust saada ka väiksemates kohtades. „Muidugi on nüüd tulnud uusi õppeviise ja tihti rõhutakse ka sellele, et muusikakool on nagu huvikool. See tähendab, et tehnilist tööd tehakse praegu koolides minu meelest liiga vähe. Aga muusika on juba kord selline pisik, et kui see sind „nakkab“, siis ega sellest niisama lahti saa. Ja nii on küllalt neid, kes käivad vabaõppes, aga siis järsku mingis vanuses leiavad, et – olen seda viiulit juba mitu aastat õppinud ja tahaksin nüüd ka päriselt mängida. Meil tuleb kogu aeg selliste soovidega noori Elleri kooli keskastmesse. Ja see võimalus peab jääma – et õpe oleks sellisel tasemel, et neil oleks võimalus edasi õppida. Sellepärast peab ka vaatama, et repertuaarivalik ei läheks liiga kommertslikuks. Kui algklassides mängitakse Harry Potteri „öökulli teemat“, siis võiks sinna juurde võtta ka ühe Bachi menuetikese. „Mõnusad lood“ tunduvad ju mõnda aega kütkestavad, aga mida aeg edasi, seda huvitavamaks muutuvad ka keerukamad ja rohkem tööd nõudvad klassikalood. Ja kes sinnamaani jõuavad, näevad, et tegelikult on klassikaline muusika piisavalt mõnus iseenesestki.“