Jaanus Aun: mets ei ole omaniku jaoks anonüümne tükk! Poliitika, mis surub omanikku oma maast loobuma, ignoreerib seda täielikult

Tegelikult on kurb ja mõnevõrra piinlik, et ainus viis omandist tulu saada on sellest loobudes. Omanik tahab olla omanik. Loobumine tähendab tihti eluviisi muutust – sunnime maalt linna, katkestame sideme kodukohaga.

Looduskaitseliste piirangutega kimpus oleval metsaomanikul on täna võimalik saada selle eest tagasihoidlikku hüvitist või teatud juhtudel müüa oma maa riigile, kui omanikul on kadalipu läbimiseks piisavalt kannatlikkust. Kumbki kompensatsioonimeede ei toimi rahuldaval kujul ja kuigi on olemas sobiv lahendus, mis on riigile jõukohane rakendada ka eelarve kitsikuses, lükatakse see poliitilise jonni tõttu järjekindlalt laualt maha.

Ebakõla üha lisanduvate piirangute ja häbiväärselt tagasihoidlike hüvitiste vahel on kestnud aastaid ning selle üle on peetud omajagu debatte. Ent selle praegune ainuke alternatiiv – omandist loobumine ja riigile müümine – on jäänud tahaplaanile ja põhjusega. Ehk saavad otsustajadki aru, et praktikas toimub see kohmakalt ning tegelikult pole see lahendus, kui ainus viis oma omandist tulu saada on seda müües.

Metsaomanike seas on juba habemega nali, et esitades avalduse looduskaitseliste piirangutega maa riigile müümiseks võib ühtaegu kohe teha ka panuse, kas tehinguni jõutakse maaomaniku eluajal. Naljakat pole siin aga tegelikult midagi, sest menetlus kestabki aastaid, kuna riigil pole ei inimressurssi menetlemiseks ega ka raha kinnistute omandamiseks.