Võrdõigusvolinik: nõue, et teisest rahvusest töötajad peavad suhtlema vabal ajal eesti keeles, on rahvuse alusel kaudne diskrimineerimine

Eesti seadused näevad ette eesti keele kasutamist peamise suhtluskeelena, kuid rahvusvaheline tööturg toob kaasa vajaduse eri keelte järele. Mida saab tööandja sellises olukorras töötajalt nõuda ja millal võib keelenõue muutuda diskrimineerivaks?

Võrdõigusvoliniku kantseleisse pöörduti hiljuti küsimusega, kas tööandjal on õigus nõuda teise emakeelega töötajatelt, et nad räägiksid tööst vabal ajal (näiteks lõunapausil) omavahel töökeeles, milleks on eesti keel. Minu hinnang on ühene: keelekasutuse piiramine väljaspool tööülesandeid ei ole õigustatud ja võib olla töötajat kaudselt diskrimineeriv.

Selgitan lähemalt. Tööandja tohib seada reegleid, mis puudutavad töötajate tööaega, et tagada tööprotsessi tulemuslikkus ja organisatsiooni eesmärkide täitmine. Selle hulka võib kuuluda ka nõue kasutada tööl eesti keelt. Eesti keele oskus peab olema tagatud ka erinevate teenuste osutamisel. See tähendab, et minnes poodi, arsti juurde või postkontorisse, võime eeldada, et meiega suheldakse eesti keeles. Seaduste järgi on igaühel õigus ka eestikeelsele suulisele ja kirjalikule asjaajamisele.